aastal esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1848. aastal sünteesisid saksa keemik H. Kolbe ja inglise keemik E. Frankland äädikhappe. Edasi tulid juba tehisrasv (1854) ja sajandi lõpul suhkrulaadne aine. Nende orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult.
kuumutas läbi ja jootis kolbi õhukindlalt kinni, näitas, et puljong ei hägustu. A sai kriitikat- sest hapniku juurdepääsul oleks saanud tekkida. XIX saj. 1/3 Saksa kemik A.Wöhler karbamiidi süntees anorgaanilistest ainetest (kuni selleni oli keemias kehtiv Berzeliuse lähendus (vitalism), et orgaanilised ühendid ei saa tekkida anorgaanilistest ühenditest) hiljem indigo- 65 aniliin/äädikhape/tehisrasv. XIX saj teises pooles- Pasteur tõestas, et elu ei ole isetekkeline osad kolbid jättis lahtiseks, osadele pani S tähe kujulise toru ja tõestas, et ei tekki elu ise (bakterid settisid raskusjõu toimel S kujulisse torusse). Keemilise ja bioloogilise evolutsiooni seos. Eeldused: 1. Keemiliste elementide olemasolu, mis tekkisid füüsikalsises evolutsioonis, 2. Erinevate anorgaaniliste lihtühendite teke, nt vesi, CO, ammoniaak, HS jne, 3
annaabi.ee 
