Koosneb suurtest aladest ja ühenduskoridoridest. Süstemaatiline looduskaitse planeerimine- kaitseala peab toimima ühtse võrgustikuna ja ühe liigi kaitse täiendab teist liiki. Kaitstavad alad valitakse välja konkreetsete kriteeriumite järgi, põhilisel peab iga ala täiendama juba olemasolevaid alasid ja rikastab neid mitmekesisuse, terviklikkusega või seob neid omavahel. Koosluste kaitse üldised põhimõtted ning looduslike, pool-looduslike ja tehiskoosluste kaitse analüüs - erinevused ja sarnasused Kuidas erinevad tegurid (näiteks häiringud) mõjutavad koosluseid ja nende struktuuri- kliima muutused ja kliimavõõnite nihkumine, ilmastiku muutumine, looduskatastroofid, inimtegevus. Põhjustavad sekundaarsuktessioone. Häiringute tunnused ja tüübid: sagedus, tugevus, esinemissagedus. Harvad on näiteks vulkaanipurse, maavärsin, sagedased niitmine, happevihmad, sessoonsed üleujutused. Segavad koosluse arengut ja
sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks. Kultuurkooslus - tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad. Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse. Rohumaa - peamiselt rohttaimedega kaetud ala. Valdavaiks on mitmeaastased rohttaimed. Rohumaade hulka kuuluvad nii niidud kui karjamaad. Rohumaid jaotatakse tavaliselt: 1) Looduslik rohumaa – pärismaise kooslusega (pärandkooslus). Looduslik niit ja karjamaa. 2) Kultuurrohumaa – külviga rajatud
annaabi.ee 
