Kriitikast Rapoporti periodiseeringu kohta. Näiteks Mark Sedgewick on sellega küll üldjoontes nõus, kuid ta on juhtinud tähelepanu asjaolule, et terrorismi esimene laine võis tegelikult alata Itaalias juba 1820. aastatel. Samuti on ta väitnud, et 1920. ja 1960. aastatel tegutses maailmas rohkem terroriorganisatsioone, kui tavaliselt mainitakse, ning et terrorismi leviku kiirust on enim mõjutanud edukaiks osutunud tegutsemisstrateegiate õppimine ja omandamine teiste terroriorganisatsioonide poolt5 Thomas Mockaitis: Kolonialismivastaste terroriorganisatsioonide tegevus muutus massiliseks alles pärast 1945. aastat (ja mitte pärast 1920. aastat) ning enamik religioosse terrorilaine rünnakuid on toime pannud ühe religiooni islami järgijad, mis eeldab sellele religioonile suurema tähelepanu pööramist. Lisaks peaks terrorismi ühe olulisema põhjusena arvestama ka ebastabiilsust6
Vägivalda kasutab inimene, kellele on seda õpetatud. Suur osa vägivallatsejaid on oma käitumismallid omandanud otsese jälgimise kaudu oma perekonnas. Lapsena kogetud vägivaldne (nii füüsilise, psüühilise kui seksuaalse vormina) käitumine andis neile ellu kaasa vastava käitumismudeli. Sageli puudub sellisel inimesel iseseisvat elu alustades teadmine tervislikumatest alternatiividest. Kriisisituatsioonis pöördutakse lahenduse leidmiseks lapsepõlvest tuttavate tegutsemisstrateegiate poole. Vägivallatsejad kasutavad vägivalda selleks, et saavutada võimu ja kontrolli oma partneri üle. Vägivaldses käitumises võib sisalduda füüsiline ja psüühiline, emotsionaalne ja majanduslik kontroll. Traditsiooniline arusaam vägivallatsejate aitamisest on, et nad peaksid õppima oma vihast "võitu saama" ja lahendama konfliktid mittevägivaldselt. See arusaam on aga ekslik, kuna vägivallatsejad suudavad sageli väga hästi oma viha taltsutada ega ründa kunagi näiteks oma
annaabi.ee 
