1. Monopol – turul on üks või vähe tootjaid, nemad saavad kehtestada endale sobiva hinna kellestki sõltumata (riik võib sekkuda). 2. Oligopol – turul on tavaliselt hinnaliider, keda teised arvesse võtavad. Hinnamuutusele reageeritakse omapoolse muutusega, et mitte minna hinna sõjas väga kaugele, lepitakse kokku hinnas ja turuosas. Oht kokkuleppeid rikkuda. 3. Monopolistlik konkurents – turul on palju pakkujaid. Hinnakujunduse tegutsemisruum tuleneb sellest, et tooted erinevad üksteisest (kasvõi kaubamärgi poolest). Kui tarbija tajub toote eripära, on ta nõus selle eest rohkem maksma. 4. Puhas konkurents – turul on väga palju müüjaid, nii et ühe tootja tegevus ei mõjuta turgu kui tervikut. Kui paneb hinna kõrgemaks, ostab ostja teistelt turuhinnaga, madalamat hinda pole mõtet küsida, sest ostja maksab ikka kehtiva turuhinna. Konkurendi hindade järgimine ei tohi muutuda kinnisideeks
,,Individuatsiooniprotsess algab alati sellest, kui patsient saab teadlikuks oma varjust, isiksuse osast, mida tavaliselt tähistatakse negatiivse märgiga." (JUNG 1977: 197-198) Varjust oli meil eespool juttu, sinna kuulub kõik, mida inimesel on enese juures raske heaks kiita, seda nii moraalses kui ühiskondlikus plaanis. Samuti kuulub Varju omaduste hulka spontaansus ja loomingulisus. Seetõttu on Varjule vajalik anda teatud mõistlik tegutsemisruum. ,,See viib sõnakuulmatuse ning enesepõlguseni, kuid samuti sõltumatuseni, ilma milleta individuatsioon on mõeldamatu. Suutlikkus ,,tahta teisiti" peab kahjuks olema reaalne, kui tahame, et eetikal üldse oleks mingit mõtet." (JUNG 1977:198) Jung selgitab edasi, et individuatsioon on äärmiselt raske ülesanne, mille käigus peame mõistma, et ka meie ,,vastutahe" on Jumala tahte üks aspekte . Taoline suurenenud teadlikkus
annaabi.ee 
