See pani peategelase vere keema, tekkisid kahtlused, kas maksta lellele kätte või mitte. Ta kartis, et ei suuda ennast kontrollida ning teeb tegusid, mida ei pea õigeks. Paraku ei talunud kuningavõsu teadmist, et isa mõrtsukas istub troonil koos tema enese emaga. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et prints oleks olnud auahne, mis sageli on tegutsemismotiiviks poliitikas. Ta ei janunenud mitte trooni, vaid õigluse järele. Seda saavutada on aga sageli keerulisem, kui vallutada kuningriiki, sest tuleb vahendeid valida nii, et oma õigusi taga ajades teisi ja nende õigusi maha ei tallata. Algatuseks hakkas Hamlet võitlema onuga, aga ta ei proovinud osavust mitte mõõgavõitluses, vaid kasutas oma nutikust ja kavalust, kuid ka valetamist. Ka poliitikas on väga levinud oma soovide saavutamine vassimise teel. Tundub, et
enda sooritusvõimesse. Nad on sõbralikud, kuid mitte üleolevad (2: 168). Kui inimene on oma enesehinnangut tõstnud, on tal kergem elada. Enam ei ole nii tähtis, et kõik näeksid ja teaksid, mida ta teeb, sest ta on õppinud ennast ise tunnustama. Samuti oskavad paraja enesehinnanguga inimesed tunnustada ka teisi inimesi. See ei tähenda, et neile ei meeldiks komplimendid või tunda end tublina, loomingulisena ning ambitsioonikana. Kuid oluline on see, et nende tegutsemismotiiviks ei ole ainult teistelt heakskiidu saamine. Kui hakatakse lühtuma oma eeldustest ega võrrelda end enam teistega, siis ollakse enda vastu aus, siiras ja armastav (2: 168). Hea enesehinnanguga inimene mõistab, et tema enesetunne sõltub temast endast, ning ta heidab endale ohvrisüü (2: 168). Tasakaalus enesehinnanguga inimene ei kasuta endast rääkides kunagi sõna „halb“. Ta võib vigu teha, kuid ta saab aru, et see ei tee temast veel halba inimest. Ta valib oma
annaabi.ee 
