Nende aset täidavad negatiivsed tundepuhangud: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Olukorrast võitjana väljatulek pakub talle rahuldust, kuid teiste pärast on eneseimetleja võimeline rõõmu tundma üksnes siis, kui näiteks perekonnaliikme saavutus tõstab ka tema väärtust. Muul juhul põhjustab teise inimese hea käekäik rohkemat kui kadedust. See otse ohustab tema vaimset tervist, sest seab ohtu nartsissisti kõikvõimsustunde. Tema tegutsemismotiiv on kadedus, tööd ei tee ta töörõõmu pärast, vaid pidevast vajadusest olla parim. Masterson on öelnud: Nartsissistliku inimese kõikvõimsuse fassaadi taga on lõputu tühjustunne ning suure kadeduse kütkes olev raev. Halvimal juhul äratab ainuüksi teise inimese rahulolu kadedust, sest väljaspool valitseva rahulolu ja tasakaalukuse kõrval tundub oma seesmine tühjus veelgi rusuvamana. Sellele rahulolule tuleb lõpp teha
Ka selle vastu oli nõukogude süsteemil välja töötatud kontrollsüsteem, mis pidi tagama, et teater seda omapära ei kuritarvitaks. Tõhus kontroll oli inimesed piisavalt ära hirmutanud, nii et teater ei püüdnudki esialgu ametlikule ideoloogiale oponeerida. Ilmselt on see, et teater püüdis esialgu ideoloogilisi ja didaktilisi ülesandeid täita, ka üks olulisi külastatavuse vähenemise põhjusi. Totalitaarses ühiskonnas on hirm oluline tegutsemismotiiv, kuid nagu nähtub, ei olnud võimalik mingi tegevuse või valikuga end ohu eest päästa. Ilma tajutava põhjuseta laine kord tõusis, kord langes, ja parim, mis teha sai, oli vaid pinnal püsida. See tunne, mida stalinlik ajajärk inimestesse teadlikult süstis, oli palju sügavam meie igapäevahirmudest, rünnates inimese psüühilist ja füüsilist turvatunnet. Stalini surma järel 1950. aastate keskel hakkas ühiskonna üldise liberaliseerumise taustal eesti
annaabi.ee 
