inimese kõlbelist dominanti ja järelikult tema käitumise loogikat. Kirg aga dikteerib käitumise karakterist hoolimata, ta juhib tegelased saatuse väärarmastusega vastu hukkule. Racine asetab oma tegelased pidevalt üha julmadesse piirolukorradesse , kus nad peavad võilust iseenda ja oma tunnetega. Nagu muistsetes kreeka tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille'ga muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid
See privaatsuse osa on küll olemas, aga see on vähenenud. 5. ,,Noortepärasus" need tekstid on orienteeritud noorele lugejale, kellel on juba teistsugune kultuuritaust ja teistsugused arusaamad sellest, mis on põnev ja mis on huvitav. Nendes tekstides ei kohta üldjuhul tegelastena üldse vanu inimesi. Kõik tegelased on noored, suhestuvad maailmaga kuidagi riskeerivalt, seikluslikult ja ka kriminaalselt. Nende teglaste hulgast me leiame nii pintsaklipslasi kui kriminaale ja pätte. Teienekord nende eristamine suhteliselt raske. Loeng nr 14 (03.04.2008) Jüri Ehlvest (1967 2006) Jõudis avaldada 9 raamatut nii novelikogusid kui romaane ning selle kõrval arvukalt ajalehearvustusi ja publitsistikat nii kirjanduslikel kui mitteilukirjanduslike teemadel. See looming ajalehtedes 1990ndate vältel.
annaabi.ee 
