Seega arvan, et küsimuse vastus oleks võinud olla kusagil paragrafi lõpupoole. Ülesehituse kohalt hea asi oli tekstis olulisemate mõistete esiletoomine. Selleks olid tähtsamad laused ja sõnad tekstis rasvase kirjaga trükitud ning paistsid muust tekstist kohe silma. Teksti konkreetsus: Tekst tundus üsna konkreetne, selge ja üheselt mõistetav. Ei olnud abstraktseid väljendeid nagu näiteks mine või us lõpulisi sõnu ega ka tegijanimesid. Et tekst konkreetsem oleks, peaks esile tooma ka konkreetseid näiteid ning fakte. Neid oli seal palju. Näide õpikust: Samblikuga kaetud puutüvedel hävitavad linnud rohkem tumedamaid liblikaid, tööstuspiirkondade tahmunud tüvedel aga heledamaid putukaid. Konkreetne näide elust enesest, seostub ümbritsevaga ning seetõttu jääb paremini meelde. Tekstis oli ka küsimusi, mis tekitavad lugejas huvi ning soovi probleemile lahendus leida. Huvitavus ja kaasahaaravus (tekst):
nulltuletuseks (nimisõnast verb, vänt → väntama) ja tagasi- ehk pöördtuletuseks (verbist nimisõna, ravitsema → ravi), aga nende eristus pakub huvi ainult keeleajaloo seisukohalt, vt täpsemalt Erelt 2007. Siin keskendume jällegi praktikas ettetulnud vaidlusküsimustele. Liidete produktiivsus Mõned liited on teistest oluliselt produktiivsemad, näiteks suudavad pädevad kõnelejad suvalisest, ka äsja esimest korda kuuldud verbist spontaanselt moodustada teonimesid (-mine) ja tegijanimesid (-ja) ning neid ka terminiteks pakkuda. Üldjuhul on liited vähem produktiivsed, näiteks liidetega -ti, -ur, -el, -mu, -ik, -e, -is, -us, -ng, -er, -le-, -ise- vms uute terminite moodustamine võtab rohkem jõupingutust ja sageli ka rohkem julgust. Mõned liited on lausa mitteproduktiivsed, nt -ard. Mida vähem produktiivne liide, seda kõvemini kuulajad alguses sellega moodustatud uue termini peale naeravad. Ei tasu heituda,
annaabi.ee 
