1968. aastast kannab see ala eesti keelset nimetust iluvõimlemine. Naisvõimlemist ei olnud aga selleks ajaks enam võimalik maha vaikida ja katusorganisatsioonita jätta. Alaga tegelesid kõrgkoolid ja spordiühingud. Naisvõimlemise organisatsiooniliseks juhtijaks jäi 1984. aastani spordiühing Kalev. 1984. aastal moodustati ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee juurde rahvavõimlemise föderatsioon. 1970. aastal jätkus eelnevalt väljakujunenud tegevusvormides naisvõimlemise kandepinna laienemine. Spetsialistid, eeskätt kõrgkoolide õppejõud püüdsid naisvõimlemise sisu ja arengusuundi mõjutada aktiivse osavõtuga kohtunikutegevustest, programmkavade 4 koostamisest ja kirjeldamisest. Kavade kirjeldused ilmusid perioodikas. Nii said autorite poolt valitud ja komisjoni heakskiidu saanud harjutused laialdaselt kasutatavaks ja suunavaks
Intellektuaalsed tööriistad paiknevad diskursustes ning on ehitatud ka artefaktidesse. Need on arenenud pika aja jooksul ning esindavad inimeste kogemusi ja arusaamu. See muudabki õppimise kompleksses ühiskonnas keskseks tegevuseks. Elame ühiskonnas, kus meie igapäevaelu iseloomustavad artefaktid ja sõltuvus teadmistest. Inimesed ei saa õppimist vältida ning osalus erinevates tegevusvormides annab inimesele kogemusi, mida nad omaks võtavad. Tänapäeval nii väljapaistvad institutsionaalsed teadmised ja oskused täiendavad pedagoogikat, mis on kodeeritud sotsiaalsetesse praktikatesse ühiskonnas üldises. Õppur laenab õppeprotsessis kogenumalt isikult kompetentsuse ja arendab ülesannet lahendades järk-järgult välja suurema iseseisvuse, vallates lõpuks kogu protsessi. Haridust käsitletakse üha enam elukestva projektina
annaabi.ee 
