mille tundmaõppimine on uurimuse eesmärk iseenesest (näiteks unikaalne inimene) ning instrumentaalse juhtumi puhul on eesmärk representeerida näiteks üldisemat fenomeni, mis väljendub erinevates konkreetsetes ilmingutes (näiteks tüüpiline patsient – haiguse põdeja). Andmeid kogutakse rikkalikult ja süvitsi, põhilised meetodid on osalusvaatlus, intervjuu, tekstid ja visuaalsed tekstid. Andmete analüüs toimub juhtumisiseselt või juhtumit läbivalt. Tegevusuuring – Tegevusuuringut on määratletud kui sotsiaalsete olukordade uurimist, mille viivad läbi praktikud eesmärgiga mõista teatud tegevuse probleemi sügavamalt ning parandada selle kvaliteeti. Sellele kehtivad tavalise teadusuuringu üldpõhimõtted nagu süsteemsus ja täpsus. Tegevusuuring lähtub praktilistest küsimustest ja on suunatud erialase tegevuse edendamisele, on loomult tsükliline, selle käigus läheb vaja analüüsivõimet ning on koostööpõhine ja kogukonnakeskne
erilist tähelepanu grammatilistele ning teksti loome ja mõistmisega seotud oskustele, mis vastavalt logopeedilisele diagnoosile kannatavad kõige rohkem. Uurimismeetodiks valisin tegevusuuringu, kuna see meetod on suunatud probleemi (antud juhul lapse kõne mahajäämus eakaaslastest) lahendamisele (Laherand, 2008): tuvastatakse probleem, tehakse midagi, et seda lahendada, jälgitakse, kui edukaks osutus antud panus ning kui ei olda tulemusega rahul, siis proovitakse uuesti. Tegevusuuringut iseloomustab tegevuse analüüs, soov uuendusteks, pidev tagasiside, vajadusel tegevuse muutmine ning probleemi püstitamine kindlas kontekstis ja püüdlus seda selles kontekstis lahendada. Tegevusuuring sobib antud töö puhul, kuna tegemist on uuringuga, kus õppimine (kuidas kujundada SKAP lapsel sidusa eneseväljenduse oskust) toimub tegevuse (selle oskuse õpetamine) kaudu. Kõnearenduslik töö lapsega leiab aset lapse loomulikus keskkonnas.
annaabi.ee 
