andis Solorile oma tütre naiseks , tänutäheks ülesnäidatud vapruse eest. Õnnelikke pulmi varjutab aga armukolmnurk , ning seega otsustavad Gamzatti ja radza nende tee peal ees oleva Nikia tappa. Nikiat sunnitakse peol tantsides külalisi lõbustama. Talle kingitakse lilled, mis väidetakse olevat Solorilt. Neisse on aga peidetud mürkmadu, kes noorikut salvab. Ülembrahmaan pakub Nikiale vastumürki, kuid nähes, et tal ei ole võimalik saatust muuta, otsustab neiu surra. II vaatus on tegevustikult tunduvalt sündmustevaesem. Nimelt suitsetab Solor meeleheite leevendamiseks oopiumit ning satub Varjuderiiki, kus ta kohtub Nikia vaimuga. Nad meenutavad ühiseid aegu ning armutõotusi ning nad liidetakse kustumatu armastuse jõuga ühte. Maa peal tulevad Solorit otsima radza ja Gamzatti, kes leiavad ta eest surnuna. Esitatud tantsunumbritest avaldas mulle enim muljet tants püha tule ümber, mida esitasid fakiirid. See
naiseks, tänutäheks ülesnäidatud vapruse eest. Õnnelikke pulmi varjutab aga armukolmnurk, ning seega otsustavad Gamzatti ja radža nende tee peal ees oleva Nikia tappa. Nikiat sunnitakse peol tantsides külalisi lõbustama. Talle kingitakse lilled, mis väidetakse olevat Solorilt. Neisse on aga peidetud mürkmadu, kes noorikut salvab. Ülembrahmaan pakub Nikiale vastumürki, kuid nähes, et tal ei ole võimalik saatust muuta, otsustab neiu surra. II vaatus on tegevustikult tunduvalt sündmustevaesem. Nimelt suitsetab Solor meeleheite leevendamiseks oopiumi ning satub Varjuderiiki, kus ta kohtub Nikia vaimuga. Nad meenutavad ühiseid aegu ning armutõotusi ning nad liidetakse kustumatu armastuse jõuga ühte. Maa peal tulevad Solorit otsima radža ja Gamzatti, kes leiavad ta eest surnuna. Esitatud tantsunumbritest avaldas mulle enim muljet tants püha tule ümber, mida esitasid fakiirid
stseenideks ja piltideks. Raskepäraste kõla massiivide kõrval ilmub partituuri peen detailiderikkus, orkestrikoe erinevad meloodialiinid omandavad iseseisva tähtsuse. Sümfooniliselt on eriti ilmekad läbipaistev noktürn, Philipi monoloogi impressiivne orkestripartii, Elisabethi romansi leidlik saade jt. "Don Carlose" esietendus 11. III 1867 Pariisi "Grand Opéra's" loodetud edu ei saavutanud. Tõsise, psühholoogilise ja tegevustikult aeglase ooperi jälgimine väsitas publikut ning heliloojal tuli paari etenduse möödudes leppida mõningate kupüüridega. Tegelikult on "Don Carlos" Verdi üks parimaid, geniaalseid "Aidat" ja "Othellot" ennetav teos. Muusika rikkustesse süvenenud teatrisõbrad võtsid ooperi silmapaistva saavutusena vastu. Kõrgelt hindas "Carlost" Rossini, kiitvaid arvustusi ilmus Prantsuse ajakirjanduses, ehkki väited prantsuse ja
annaabi.ee 
