Pisuhänd Eduard Vilde Raamatu peamiseks probleemiks, mis viib edasi hiljem toimunud sündmusteni on minu arvates Vana Vestmani tahtmine näha oma väimeest, Ludvig Sanderit, eduka ärimehe ja insenerina. Kuna eelpool nimeteatu tal eriti hästi ei õnnestunud soovis ta naine, Matilde, et Sander raamatut kirjutama hakkaks. Nimelt võlus Sander Matilde ära just luuleridadega, mida ta väitis enda kirjutatud olevat. Tegelkiult olid need read laenatud tõelistelt suurmeistritelt. Niisiis hakkaski Ludvig Sander raamatut kirjutama. Tolle tegemiseks kulus tal kaks aastat, millest viimase vältel oldi tegeletud viimaste peatükkidega. Peale nii pikka ootamist andis Matilde Sandrile tähtaja, mille jooksul pidi raamat valmis saama. Siis oli ludvig aga väga jännis, kuna tegelikult ei olnud tal kirjas ühtegi rida. Siin tuli talle appi vana koolivend Tiit Piibeleht, kes oli juba kirjutanud mõned vähemenukamad raamatud
saaks vihmametsad päästa. Ja selline vajalik majanduslik laternatiiv eksisteerib ja töötab tänapäeval. Paljud organisatsioonid on demonstreerinud seda, et kui meditsiinilisi taimi, puuvilju, pähkleid, õlisid ja teisi resursse nagu kummi, sokolaadi koguda, omab vihametsa alla kuuluv maaala palju suuremat majanduslikku väärtust tänapäeval ja rohkem pikaajalist sissetulekut tuleviku jaoks, kui lihtsalt puu maha raiumine või põletamine karja või muu kultuurtaimede jaoks. Tegelkiult on viimaste andmete põhjal tõestatud, et vihmamets, mis on muudetud karjamaaks toob sisse umbes 1500 krooni hektari kohta ja maha raiutuv maaala on väärt umbes 10 000 krooni hetkari kohta, siis maaala, mida kasutatakse meditsiini taimede, puuviljade, pähklite, kummi, sokolaadi ja teiste taastuvate resursside kogumise jaoks, toob maaomanikule umbes 60 000 krooni hetkari kohta sisse. See toob maaomanikule sisse mitte ainult täna, vaid ka tulevikus
annaabi.ee 
