vaatlemisest, nagu kõlbelised, esteetilised, intellektuaalsed ja usulised tunded. Mina kui konkreetne-emotsionaalne leian oma tarbetungide rahuldust emotsionaalsete funktsioonide tegevusest. Mulle meeldivad ka ulmeraamatud. Neid raamatuid lugedes olen ma pigem intellektuaalne-tahteline lugeja. Ma naudin lugeda raamatut, kus tegelased on suure tahtejõuga, targad ja ettevõtlikud. Nagu näiteks J.K Rowlingu ,,Harry Potter". Selles raamatus on kõik tegelesed ettevõtlikud ja viivad raamatu huvitavalt edasi. ,,Huvitavaid teoseid" loetakse selleks, et unustada igapäevast tegevust, elu ebameeldivusi, raskeid läbielamisi ja harilikke võitlusi iseendaga. Raamatuist ei otsita mitte teadmisi, vaid tröösti ja pääsemist ,,tegelikkusest". Raamat peab mõjuma puhkuse vahendina, peab äratama lugejas energiat ja suurendama aktiivsust. Sellejuures nõutakse teoselt põnevust ja keelelist lihtsust.
keegi teine, ning see võib olla hirmutav. Samuti võivad nad avastada, et on kelegi teise inimese võimuses. Modernistlikel tegelastel tuleb esitada endale küsimusi näiteks selle kohta, mida tähendab olla naine, kuidas ollakse naine või mees, keda ning kuidas tohib armastada. Selgub, et need valdkonnad on täis ebakindlust, keerukust ja võimatust. Kui 19. saj realism paistis teadvat, mis on tõde ning kuidas asjad maailmas on, siis modernistide teosed ja tegelesed ei ole selles enam nii kindlad. Modernistlik teos loob oma reaalsuse, oma maailma. Lugeja peab maailma ise lugemise käigus looma. Jutustaja ei näe igale poole, hindab olukordi valesti, ei tunne tegelaste minvikku ega tea nende õigeid nimesid. Jutustaja ei püstita enam küsimust, kas toimuv on hea või halb, õiglane või ebaõiglane. Sündmusi ei esitata enam kronoloogilises järjestuses. Ajaline järgnevus muutub tabamatuks, läheb segamini. Modernistlikud autorid leiavad,
annaabi.ee 
