lukutsan ukse. Minu meelest oleme me Lerruga ikka väga kavalad. Meil pole küll sellist juhtumit veel juhtunud, et Lerru peaks kappi peitu pugema, aga valmis oleme me igatahes. Täna oli Lerru ikka eriliselt kaua minu pool. Tavaliselt ta läheb juba kell viis ära, aga see kord oli ta kella poole kümneni. Kella kümneks olin ma juba valmis ja viis minutit enne kümmet ma ootasin elutoa kella kilinat, et Maimu tuleks kontrollima, kas ma olen ikka voodis. Kuulsin elutoa kella ning teesklesin magamist. Sammud lähenesid minu toa uksele. Link vaius alla, kuid uks ei avanenud. Siis tuli mul meelde, et ma olin unustanud ukse lukust lahti teha. Igaks juhuks ma ust lukust lahti ei avanud, muidu oleks Millimallikas aru saanud, et ma ei maga ning, et ma ootasin seda hetke kuni ta tuleb ning pärast seda pidu edasi panna. Millimallikaks kutsun ma Maimut. Kuulasin hoolikalt naise järgmisi tegemisi. Millegipärast katkes ta tegevust ning läks magamistuppa.
? Mind ei huvita Holms ega Conan Doyle! Sa oled tüütu detektiivi nohik.´´ ja Ann vaatas kurva näoga Jimmile otsa ja jätkas´´Ma lootsin päeva koos sinuga...miks ei saa sa mu tunnetest aru?´´ ´´Ann...tõde on see, et...´´ kuid jälle ei jõudnud ta lõpetada lauset sest Ann segas vahele ja naeratades müksas teda. ´´Rumaluke! Miks sa nii närviline oled? Sa oleks pidanud teadma et ma ainult teesklesin! Kui sa selle õnge juba läksid siis kuidas sa üldse detektiiv olla saad?´´ Jim vaatas tüütu näoga Annile otsa ja siis hakkas sõit tööle.See sõitis kõrgele ülesse ja siis võttis Jimmi käest kinni. Ann naeratas korraks, tõmbas õhku sisse ja siis kiljus täie häälega, kui sõit kiirusega allamäge läks. Sõit sisenes pimedasse koopasse kus hõljusid kummitused ja tondid.
" "Näähh,eks ma püüan muutuda." Marko on elukepp poiss nii et ...ää .. ups ma ei tohi tibi olla.Kui ma aga rääkisin sellest vahejuhtumist Kerlile siis oli tema vastuseks: "Ei ta pole sulle järelikult õige... Su populaarsus langeks ju hullult kui sa enam tibi poleks. Veel oled sa ju rikas. Küllap lunib ta su raha." .Kuid siis tuli mulle hea idee. Teeskleks et mu isa firma läheb pankrotti ning ma jääks puruvaeseks. Täpselt nii ma tegingi . Algul teesklesin, et ema helistab mulle. Siis tegin pähe kohkunud näo ning üritasin välja pigistada võltspisaraid.Kui teiesed seda nägid tulid nad kohe küsima mis juhtunud on . Kui aga vastasin et olen pankrotis ütlesid enamus, aa kahju, ning läksid suvalt minema. Välja arvatud Marko , Kerli ning Kaire. Misasja Kaire ei läinudgi ära. "Mul on sust väga kahju Anx..tead ma lähen ka võibolla varsti." Kaire "Saan ma sinuheaks midagi teha?"Marko
Kuid siiski ma armastasin sind. Ma piinlesin valus iga hetk, kui ütlesid et ma ei puudutaks sind. Me rääkisime, kuid mitte pikalt. Sa arvasid, et on parem asjale lõpp teha, kuna oleme liiga erinevad. Ma olin nõus, kuid sisimas karjusin valust. See oli piin, olla sinu läheduses, mitte sind kallistamata. Ma olin nõus, kuna sina tahtsid nii, ma tegin seda sinu jaoks. Mu põskedel voolasid pisarad, kuid sind need ei kõigutanud. Sa teadsid, mida tahad. Varjasin kõigi eest oma valu ja teesklesin, et mulle ei tee haiget see mida minu südamega teed. Sa olid minu esimene armastus. Sa mängisid minuga, nagu nukuga. Arvasid, et võid mu ära visata, millal ise soovid. Igal õhtul jäin nuttes magama, lootes, et homme on parem. Kuid ei. Tundus, et see ei lõppe iial. See oleks nagu uni millest ma mitte kunagi ei ärka. Kuid ajapikku, mõeldes su tegudele, tunded jahtusid. Sa muutusid mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina
«Jah, härra. Seesugune, millega ma puuvilja puude otsast maha võtan!» «Too see meile ja mine tuppa tagasi. Siin on sulle eküü tülitamise eest. Pea ainult hästi- meeles, et kui sa sellest, mis sa näed ja kuuled, peaksid sõnakesegi kuskil poetama (sest olen kindel, et sa vaatad ja kuuled, kuidas me sind ka ei ähvardaks), siis oled sa kadunud.» Nende sõnadega viskas ta mulle eküü, mille ma üles korjasin, ja ta võttis minu redeli. Sulgesin nende järel taravärava ja teesklesin, et lähen majja, tegelikult aga väljusin kohe tagaukse kaudu ja hiilisin pimeduses leedripuhmani, mille varjust võisin kõike jälgida, ilma et mind oleks nähtud. Kolm meest juhtisid tõlla käratult lähemale, tirisid 258 sealt välja väikese paksu lühikese hallipäise mehe, kes oli viletsas tumedas riietuses. Mees ronis ettevaatlikult redelit mööda üles, vaatas salamahti tuppa, tuli tasakesi alla tagasi ja sosistas vaikselt: «See on tema.»
«Kas oled kunagi kuningat näinud?» «Keda? William-IV? Noh, muidugi et olen, ta käib meie kirikus.» Teadsin, et ta oli juba mitu aastat surnud, kuid ei teinud sellest väljagi. Kui ma sain öeldud, et ta käib meie kirikus, ütles lõhkine mokk: «Kuidas -- alati?» «Jah, alati. Ta tool on just meie tooli vastas, teisel pool kantslit.» «Ma arvasin, et ta elab Londonis.» «Noh, elab jah. Kus ta siis peaks elama?» «Aga ma mõtlen, teie elate Sheffieldis?» Nägin, et olin sees. Teesklesin, nagu olüxs mulle kana-kont kurku läinyd, et aega võita ja mõelda, kuidas hädast välja saada. Siis ütlesin: «Tahtsin öelda, ta käib alati me kirikuii, kui ta on Sheffieldis. Seal on ta ainult suvel, kui ta luleb merevanne võtma.» «Oi, mis sa räägid, Sheffield pole mee ääres.» «Noh, kes ütles, et on?» «Aga sina ju ütlesid.» 381 «Pole iial öelnud.» «Ütlesid!» «Ei öelnud.» «Ütlesid!» «Pole iial midagi sihukest öelnud.» «Noh, mis sa siis ütlesid?»
annaabi.ee 
