„säärastel pedagoogidel on tunded sageli vestitaskus käepärast ja otsemaid võtta ning nad jagavad neid ka tundide kaupa välja.“ „Ühel pühapäeval, kui me Kropiga kahekesi barakklaagris pika ridva otsa käimlaämbreid üle kasarmuõue tassisime ja Himmelstoss- säravpuhtaks klanitud ja linnaminekuks valmis – parajasti meist mööda patseeris, meie ette seisma jäi ja küsis, kuidas see tööots meile meeldib, teesklesime tagajärgedest hoolimata komistamist ja kallasime talle ämbritäie jalgadele. Ta märatses, aga mõõt sai täis“ - Kantorek oli vahest posite vastu sõbralik isegi kui keegi neist vastas ülbelt. Seevastu Himmelstoss polnud kunagi sõbralik, veel enam kui keegi oli üleolev. „Ta ulatab mulle oma käpa ja krooksub: „kanäe,mittelstaedt, kuidas käbarad käivad?“ Ma vaatan talle pikalt otsa ja vastan: „Maakäaitseväelane Kantorek, teenistus on teenistus ja naps on naps,
Me ei mõelnud enam rohkem sellest, see oli lihtsalt asi mida tegime. Kui me sõitsime eemale kuulsime sireene, meie taga politseiauto tagaistmel istus see vanamees Industrigatanist ja me mõtlesime : Mis toimub? Mis see on ? Loomulikult me oleks minema sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem. Aga siis mõned jobud ilmusid välja, üks neist fotograafidest, kes istus terve päeva ja kuulas politseiraadiot ja tegi pilti. Idioot nagu ma olen naeratasin laialt talle, sestsee meedia värk oli minujaoks uus. Oli lahe olla ajalehes, ei loe kas lõin mõne ilusa värava või pidas politsei mind kinni. Sellepärast naeratasin ma laialt ning mu sõber tegi seda veel hullemaks
annaabi.ee 
