salapimm. Abrakadabra oli rahvausundis tuntud ravimaagilise nõiasõnana. Sama päritoluga on ilmselt paberile kirjutatavad väljakutsumisvalemid ja -numbrid. Kindlaid vormeleid tarvitatakse vaimu ärasaatmisel. Tavaliselt on selleks tänamine, aga öeldakse ka otsesõnu välja: Vaim, vaim, mine ära! või Kõtt! Vaimu ei tohi karta, muidu ta hakkab kiusama. Rahvapärimuse järgi on kardetavad üksikud ja pimedad paigad: surnuaed, vanad majad, metsatukad, teeristid. Teatud hirm selliste kohtade suhtes on säilinud nüüdki, sellega on mõneti seletatav nende eelistamine kohtumiseks vaimudega. Eriti näivad neid hindavat noored, kes on tulvil seiklusjanu. Tegelikult ongi selliste kohtumiskatsete tegelikuks eesmärgiks, mida küll otseselt välja ei öelda, oma julguse ning taiplikkuse demonstreerimine. Nüüdisaja moodsas korteris on hõlpsamini pimendatavaks tehtav ja ülejäänud pereliikmetest isoleeritud kohaks
otsid. Oled lihtsalt tobu!» 4 1 Ta pöördus ümber. Hoides nina vastu tuult ning teritades kõrvu püüdis ta ringi vaadates leida õnnetoovat õlekotti. Kuid asjata. Ta eksles majamürakate vahei, umbtänavates ja teeristmeil, kõhkles ja kahtles alalõpmata ning eksis viimaks lõplikult pimedate tänavate rägas hullemini kui Tournelle'i lossi labürindis. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja hüüdis uhkelt: «Neetud olgu kõik 1 Kogu tee, rada ja teesse kuuluv (köögilad. k.). 73 teeristid! Kurat ise on nad oma hargi taoliseks teinud. See hüüd leevendas teda pisut ja mingi punakas helk, mida ta sel silmapilgul pika kitsa tänava otsas märkas, äratas temas lootust. «Jumal tänatud!» ütles ta. «Seal põlebki ju mu õlekott! » Ja võrreldes ennast tüürimehega, kes öösel põhja on minemas, lisas ta hardalt: «Salve, salve, maris stella!»1 Kas mõtles ta selle litaaniast laenatud lausega püha Neitsit või õlekotti, seda ei tea me öelda.
annaabi.ee 
