kuningad oma vastutust ja kuulekust jumalatele (Head karjane), Põhja-Mesopotaamias rõhutati sõjalist vägevust ja päritolu. Kuningad alamate majandustegevusse eriti ei sekkunud. Palju oli sõltumatuid elanikke (awilu kodanik/ mees), kes ei olnud aga vabastatud kohustustest kuninga suhtes (kui kuningas pidas vajalikuks neile mingeid kohustusi panna). Muskenu olid majanduslikus sõltuvuses olevad inimesed (kas kuningas või templist), umbes nagu rentnikud. Kuningad hakkasid andma teenistusvaldusi, millega koos kaasnes ka sõjateenistuskohustus (valdused olid ilmselt suhteliselt väikesed). Selle valduse koos teenistuskohustusega võis edasi anda või sellest ka loobuda. Kuningas sel perioodil elas lossis. Säilinud on nt Mari kuningalossi varemed, mille põhjal on tehtud ka rekonstruktsioon. Hammurapi seaduste kogu Üks seaduste kirjapanemise eesmärke oli Hammurapi kuningavõimu ülistamine, selle näitamine, et kuningas on jumalate soosik ning oma rahva hea karjane.
Enamus tema valitsusaega oli Babülon endiselt suht väike riik. Valitsusaja teises pooles alates 1760 ekr muutus sõjaliselt agressiiivseks ja edukaks. Alistas lõunapoolsed sumeri alad, põhja suunas nii Mari kui Assüüüria vastu oli edukas. Pmst sai enda alla suht suure alal lõpuks, (kuid nii suur polnud, kui Sargoni riik). Hammurap püüdis seda ala väga hallata, jagas täpseid instruktsioone asehalduritele. Üritas välja kujundada ka algelist sõjaväeteenistuskohustust- jagas teenistusvaldusi (väikseid maatükke) sõjaväes teenimise eest. Võis vöörandada vöi pärandada ainult sõjaväeteenistuskohustusega koos. Hammurapi oli oma riigis ka õiguskorra tagaja, nagu mesopotaamia kuningas ikka. Sellega seoses lasi teha seadused ja kivisse raiiuda ja panna need "seadusesambad" püsti igasse riigi otsa. Nende seaduste avalik väljapanemine oli kuningavõimu saktsioneeriv/tugevdam mõte, kõvatamine noh. Seadused olid selgelt ideoloogilised
annaabi.ee 
