Tartus oli neid kõige rohkem, ühte on nimetatud ka peadjakiks. Väiksemate kohtade puhul teda, et ametis oli vaid üks. 1558.aastast alates hakatakse siin teenistusmõisad välja jagama. Maavaldus jääb tsaari omandusse. Maavaldus oli töötasu, palk. Kui tuleb vajadus minna sõjakäigule, siis tuleb maavaldajal minna. Ka linnakrunte on jaotatud teenistusmaadena. Kui alguses järgiti põhimõtet, et see maa oleks terviklik, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas maa olema tükkidena. Teenistusmaid on jaotatud nii venelastele kui tatarlastele, samas ka mõned liivimaalased omandavad teenistusmaid. Talupoegade isiklikud õigused Vene võimu ajal suurenesid. Liikumisvabadus on suurenenud. Talupoegi on asunud linnadesse. Õigeusu kirik Vallutatud linnades hakati kohe rajama õigeusu kirikuid. Narva rajati 5 kirikut. Venelased ei vii läbi usulist propagandat. Kirikud on ette nähtud kohalikele venelastele, paljuski garnisoni kirikud. Samas see ei tähenda, et misjonäre siia ei jõudnud
, sest linnadesse teda sisse ei lastud, venelastel oli salakuulajate ees suur hirm, kuigi taanlastega olid neil head suhted. ( liikus koos saatjaskonnaga, kokku oli neil u 100 inim) Djakid olid bürokraadid. Vojevoodid tihti ei osanud isegi kirjutada. Djakke oli kõige rohkem tartus, seal oli isegi peadjakk, kelle ümber taoli koondanud alamdjakke. Üks kesksemaid küsimusi oli teenistusmaade küsimus. Alates hetkest kui liivimaad vllutama hakatakse, hakatakse jagama ka teenistusmaid/mõisu. Pm sõjaolukorras teenistusmõisa juures töötavad inim on kohustatud minema sõtta. Paljud valdused ei olnud välja jaot. Vasalllläänid olid väikesed, oli vaid üks tugev rüütelkond ( harju). Alad, mis vallutatakse, saadakse suured valdused enda kätte. Kui enne oli tegu suurte maavaldustega siis nüüd jagatakse need väikesteks tükkideks. Palju teateid maade jagamisest ei ole, üsikud sõjakäigud ainult. ( 1573 ja 1577). Küsimus palju säilis liivimaal maavaldusi
annaabi.ee 
