1 HERALDIKA 1.1 Sissejuhatus vapindusse Heraldika ajalugu on tihedalt seotud Euroopa riikide aadli ajalooga. Prantsusmaal kujunes aadel feodaalse süsteemi tingimustes ja sõltuvalt monarhi annetustest. Saksamaal loeti kuni 13. sajandi lõpuni riigiaadlikeks vanu vürstide ja härrade klasse, mis aja jooksul laienesid. Neile klassidele lisandusid päriliku aadliõigusega nn ilmalikud vürstid, kõrgemad vaimulikud, kes polnud mitte sünnijärgsed, vaid teenistusaadlikud. Vabad härrased olid isikud, kellele kuulusid jurisdiktsiooni alusel aadlimõisad ja kellel oli õigus osa võtta riigipäevadest kõrvuti kõrgaadliga. Esines ka aadel nimetusega poolvabad, kes kõrgaadli vasallidena pidid osalema ratsateenistuses. Aja jooksul aadliseisuste süsteem lihtsustus. (Oja 2006) Õukondade juures ametis olevad heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama turniiridest osavõtvate rüütlite vappe. Mitmes Euroopa riigis tekkisid heeroldiinstitutsioonid eesotsas
õigus olla ühe või teise rüütelkonna liige. Eelkõige oli küsimuseks see, kellele aadliprivileegid laienevad ja kellele neid laiendada ei saa. Oluline luua loend nendest, kes kuuluvad ühte või teise rüütelkonda, kel on õigus maaomandile, õigus seisuslike omavalitsuste töös osaleda. Loendi eeskujuks saab Peeter I aegne rangide(?) tabel, mis oli kopeeritud Rootsist. Oli teenistusastmete näitamiseks. Kõik, kes rangide tabelisse võeti, olid teenistusaadlikud. 13 Initsiatiiv need loendid (hiljem hakatakse nimetama matrikliteks) teha. 1725. aasta järel muutusid paljud asjad leebemaks. 1727.-28. aastal selle plaaniga välja tullakse, saadakse keskvalitsuselt toetus matriklikomisjonide moodustamiseks. Päris esimene katse see rüütelkondadele ei olnud, ühe korra oli aadlimatrikleid püütud sisse seada ka Rootsi ajal. Rootsi võimud seda ei võimaldanud.
annaabi.ee 
