Kommunismi-idee puhul seda viga polnud. Põhirõhk oli tarbekaupade tootmisel. Tehnoloogia liiga kiire areng ei saanud olla loodusest liialt palju võtmise ja rantjee elu elamise eelduseks. Ühiskonnaliikmed peavad mõtlema, kas nad tahavad kohe "hästi" või võimalikult kaua ja tegelikult hästi elada. See esimene "hästi" on küsitav sellepärast, et liigne vara, mida ära ei jõuta kulutada, vaevalt kedagi õnnelikuks teeb. Kui nüüd panna ettevõtjad maksma ära kogu teenimatuid tulusid, jõuaksime kommunismi, milles on säilinud eraomand. Põhjendus on järgmine: investeeringuteks raha küll on, kuid teatavaks kapitali akumuleerimiseks tootmise laiendamise eesmärgi seda enam ei jätku. Eesmärgiks ei saa olla mitte arengu peatamine, vaid selle hoidmine niisugusel tasemel, millega inimkond kaasas suudaks käia. See tähendab, et ei tekiks liiga teravaid kontraste kõige vaesemate ja kõige rikkamate vahel.
Viimasest tuleneb programm ja programmi sihtide teostamise strateegia. Iga ideoloogia eesmärgiks on õigustada teatud poliitilist reziimi, mobiliseerida poliitilist liikumist ja luua teatud mõtteline korrastatus poliitilise elu tavapärases segaduses. Ideoloogia annab enamasti lihtsaid vastuseid inimestele, kellel pole ei aega ega kalduvust süüvida nendesse keerukatesse ühiskondlikesse jõududesse, mille haardesse nad on sattunud ning mis näivad põhjustavat neile teenimatuid kannatusi. Poliitilises ideoloogias kasutatakse sageli mõisteid ,,parempoolsus" ja ,,vasakpoolsus". Need mõisted on pärit XVIII sajandi lõpust Prantsuse revolutsiooni päevilt, mil rahvusassamblees pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuendusmeelsed aga vasemal. XIX sajandi esimesel poolel domineeris Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:
ongi see avar alus, mille kõrget taset taotlegugi haridus- ja kultuurpolitika. Tõelist, elulist haridust ja rahvuslikku kultuuri maale, kultuuri kandepind avaramaks! * Lõpetades need katkendlikud pooltoored mõttevisandid, möönan, et esitatu on veel kaugel, võib-olla vägagi kaugel selle tõe fikseerimisest, mis on tulemas üleelatava murdeaja järel; samuti ka, et esitatus leidub vast liialdatud üldistamisi, teenimatuid teravusi ja kindlasti küllalt väiteid, mis pole ammugi uued. Kuid ühtlasi olen veendunud, et senine enam ei kõlba, et vajame hädasti selget, sisukat rahvuslikku ideoloogiat ja senisest märksa tihedamat sidet maaga. On paratamatu meie senises inertses mõttekäigus ümberorienteerumine, elu sunnib selle pääle. See ei ole kerge, — harjunud mõttetrafaretist kõrvale a s t u m i ne, kuid see kivinenud trafarett on meid viinud ummikuni, peaaegu kodusõjani, äär-
annaabi.ee 
