Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba eelnevalt mainitud traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud. Nähtavasti usuti et läbi välise sarnasuse kindlustatakse esivanema vaimu kohalolek. Sarnasuse saavutamiseks kasutasid kujurid arvatavasti vahast surimaske (pilt 7). Nagu varem öeldud sai, püsis too realistliku kujutise austus ka esivanemate kultuse taandudes. Nii loodi teenekatest riigitegelastest vägagi reaalseid püste. Näitena võib siin tuua lisaks juba ülal mainitud Pompeiuse portree kõrvale Cicero püsti. Cicerot on kujutatud vana ja roidununa, avara laubaga, huulil kerge irooniline naeratus. Meie ees ei ole tavainimene vaid ergas mõtleja. Kaugeltki pole idealiseeritud ka Caesari skulptuure ega kujutamist müntidel. Seda kõike silmas pidada võime arvata, et käsitletava perioodile on iseloomulik püüe pääseda tagasi nn juurte ehk siis vanade itaalia
Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba eelnevalt mainitud traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud. Nähtavasti usuti et läbi välise sarnasuse kindlustatakse esivanema vaimu kohalolek. Sarnasuse saavutamiseks kasutasid kujurid arvatavasti vahast surimaske (pilt 7). Nagu varem öeldud sai, püsis too realistliku kujutise austus ka esivanemate kultuse taandudes. Nii loodi teenekatest riigitegelastest vägagi reaalseid püste. Näitena võib siin tuua lisaks juba ülal mainitud Pompeiuse portree kõrvale Cicero püsti. Cicerot on kujutatud vana ja roidununa, avara laubaga, huulil kerge irooniline naeratus. Meie ees ei ole tavainimene vaid ergas mõtleja. Kaugeltki pole idealiseeritud ka Caesari skulptuure ega kujutamist müntidel. Seda kõike silmas pidada võime arvata, et käsitletava perioodile on iseloomulik püüe pääseda tagasi nn juurte ehk siis vanade
isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud. Nähtavasti usuti et läbi välise sarnasuse kindlustatakse esivanema vaimu kohalolek. Sarnasuse saavutamiseks kasutasid kujurid arvatavasti vahast surimaske. Nagu varem öeldud sai, püsis too realistliku kujutise austus ka esivanemate kultuse taandudes. Nii loodi teenekatest riigitegelastest vägagi reaalseid püste. Näitena võib siin tuua lisaks juba ülal mainitud Pompeiuse portree kõrvale Cicero püsti. Cicerot on kujutatud vana ja roidununa, avara laubaga, huulil kerge irooniline naeratus. Meie ees ei ole tavainimene vaid ergas mõtleja. Kaugeltki pole idealiseeritud ka Caesari skulptuure ega kujutamist müntidel. Seda kõike silmas pidada võime arvata, et käsitletava perioodile on iseloomulik püüe pääseda tagasi nn juurte ehk siis vanade itaalia
annaabi.ee 
