See mõjub triviaalsena aga ilusana, lihtlabasena aga sisendavana, pretensioonituna aga andekana. Mõlemas võitlevad kaks "mina" - ühelt poolt infantiilne, siiras huvi maailma vastu, helge pool; teiselt poolt elukogenud küünilisus, protest, iroonia, tume pool. Undi filoloogilistel ekskurssidel ning mütologiseerimisel on vähem otsest pistmist filosoofiaga kui Roland Barthes'i mütoloogiatel. Mõlemad on küllalt rahvusliku suunitlusega, mis tuleb välja teemadevalikust. Veel võiks paralleeli tõmmata Undi ja Tshehhovi vahel. Nii Unt kui Tshehhov mõistavad kirjutada juttu labastest asjadest, mitte millestki. Kui Barthes suudab vaatamata laialdasele ajakirjandustegevusele jääda ilukirjandusteostes põhjalikuks, belletristiliseks, "teaduslikuks", siis Mati Unt maksab üheksakümnendatel lõivu meediale, mis on tema akadeemiliselt nauditava jutuvestmis- ning süvenemisoskuse "alla neelanud". Viimane
saada inimese eluloost kõike teada. Ka inimese biograafilises raamatus ei pruugi kõik oluline olla kirjas ning inimene ise võib olla andnud endale mingisuguseid omadusi juurde. Tegemist samuti täiendava meetodina. - tegevuse/loomingu produktide analüüs – peituvad võimalused inimese meelelaadi kohta. Vaadates maalikunstnike töid, ilmneb, teemadevalikust ja tehnikast ja vormidest maailmavaate kohta nii mõndagi. - Vestlus/intervjuu - samuti põhimeetod. Vestlus ja intervjuu täpsus sõltub sellest, kui mitu korda ja kui põhjalikult on vestlusi läbi viidud. Probleemiks aga see, et me ei saa garanteerida, et inimene kõike ausaltja täpselt räägib. - CV - Testimine – põhimeetod – tasub psühholoogia meetodite teemast juurde lugeda.