harjutusteosed võivad andekal loojal sedavõrd vaimselt (või vaimukalt) välja kukkuda, et kõlbavad liigitada vaimuliku muusika poole peale. Aga kas näiteks udupasuna heli võiks olla vaimulik muusika? Tegemist on ju pelgalt signaaliga. Kuid see signaal juhib merelolijat, hoiab õnnetuse eest, hoiatab ohtlikku tsooni sattumast. Kas me ei ole siin ilmas kui merel tihedas udus hulpijad, kel ainsaks orientiiriks udupasun (st Pühakiri)? Kui oleksin helilooja ja peaksin elus ekslemise ja teeleidmise teemal midagi kirjutama, kasutaksin ühe kujundina just udupasunat. Selliseid mõttemänge võiks mängida muidugi veelgi. Ilmselt 4 saab igale helile anda vaimuliku dimensiooni nii nagu võib täpselt samasugustest kividest ehitada kas kasiino, kaubamaja või katedraali. Kaja ja vastukaja vaimulikus muusikas on võimalik kirjeldada nii reaalses-materiaalses
paljuski põhineti just tema tehtud uurimustel. Linn on konstruktsioon ruumis, linnadisain on kunst, kuid tal on ka omad piirangud, mida peab järgima (Lynch 1954). Visuaalsus on just see faktor, mis toob kõik linna elemendid kõige loogilisemal viisil esile, see oli ka põhjus, miks teemaks sai Tartu visuaalsed linnastruktuurid ning miks just tugineti Kevin Lynch`i seisukohtadele. Tema meelest on linna keskkonna loetavus oluline. Loetavus navigatsiooni ja teeleidmise seisukohalt on mõiste, mida on kasutatud juba palju aastaid linnaplaneerimises. Loetavus on viis, kuidas inimesed „loevad“ keskkonda. Lynch kirjeldab linna loetavust kui kerget viisi teatud osade äratundmiseks ning sidusasse mustrisse organiseerimiseks. (Ingram, Benford 1995) Teeleidmine on oluline, kuna see aitab inimesel linnas kiiremini kohaneda ning keskkonnas orienteeruda. Linn kui tervik muutub inimesele kodusemaks
annaabi.ee 
