saaniga seotud rahvapärased nimed. Vähem märgatavad on keskmise teelehe lehed, mis kasvavad harilikult mitmete kõrreliste ja jumikate varjus. Kuid ka nende järgi on taime hea ära tunda. Keskmisel teelehel on nad karvasemad kui ühelgi teisel meie teelehel. Need on ühtlaselt kaetud väikeste harjasjate karvadega, mistõttu leht tundub käega katsudes isegi veidi kare. Ka labast tunduvalt lühem lai leheroots on karvane. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid
sügiseni. Teelehe pikka peenikest rullikujulist õisikut nimetatakse tähaks. See on selline pikk ja peenike õisikutüüp, kus õied on peaaegu raotud. Suure teelehe õied on küll imepisikesed, kuid neil on siiski olemas kõik õie osad: tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakad. Õitsemise ajal paistavad silma ilusad tolmukad, mis on õiest kuni mitu korda pikemad. Nii on õisik nagu lillade ilukarvadega ehitud. Peagi valmivad aga teelehel seemned. Need asuvad kupardes, nagu näiteks mooni seemned. Alati tunneb aga suure teelehe ära kimbuna maapinnalt algavate peaaegu paljaste munakujuliste lehtede järgi.
Ebasobivad kasvutingimused põuase suve või külma talve elavad need taimed üle risoomina. Risoom meenutab väliselt juurt, kuid selle tipus puudub kasvukuhik ning tal on eristatavad pungad ja taandarenenud soomusekujulised lehed (või lehtede armid). Pungadest võivad areneda uued maapealsed võsud. Risoomist saavad alguse lisajuured. Oma kujult on ta pikk ja peenike või lühike ja jäme. Risoomi esineb näiteks sinilillel, nurmenukul, teelehel, kollasel võsumõõgal, põldtimutil, pohlal, maikellukestel ja paljudel kõrrelistel. Sibul on maa-alune lühivõsu. Selle varreosale sibulakannale kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Välimised lehed on enamasti kuivad ja kilejad need täidavad kaitseülesannet. Seesmised sibulasoomused on lihakad ja neisse kogunevad varuained. Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu
ÕISIKUD Õisikuks nimetatakse õite kogumikku taime varrel. Vastavalt õisikute harunemisviisile saab nad jaotada kaheks suureks rühmaks: kobar- ja ebasarikõisikud. Kobarõisikutel on harunemine kobarjas. Põhitüübideks on siin kobar, mille hästi arenenud peateljele kinnituvad õieraod õitega(toomingal, maikellukesel). Pea ehk tähk erineb kobarast selle poolest, et õied on raotud ja kinnituvad vahetult õisikuteljele (teelehel). Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral). Õisikud mille jämenenud ja lihakaks muutunud peateljele kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul). Kui laienenud ja lamenenud liua- või korvitaolisel õisikuteljel asetsevad tihedasti raotud õied, siis nimetatakse seda korvikuks (päevalillel, rukkilillel,
annaabi.ee 
