Osvald uurib,et kas oleks vaja kiirabi tellida. Laura ütleb, et ta parem pitsa telliks. Kõht on väga tühi. Laura uurib, et kus nuga on. Osvald ütleb ,et viskas silma alt ära, jõkke. Võtab mobiili ning otsib ka numbri. Laura ja Osvald võtavad mõlemad seene-singiga. Roland kanaliha ja paprikaga. Levi ei ole. Osvald lohistab laua õigesse kohta ja Roland ronib laua peale. Vastatakse. Tellib ära. Lubab 1000 krooni jootraha. Annab toru Osvaldile, kes annab neile teejuhised. Laura uurib, et kes oli see kõva mees, kes talle noa kannikasse torkas. Roland. Aga kogemata! Vähemalt keegi näe seda, vähemasti enam mitte Roland. Laura peab Osvaldit oma elupäästjaks. Suudleb teda põsele. Osvald peab end Rolandi elupäästjaks ka, et ta teda ära ei tapnud. Osvald tuletab Rolandile nende diili meelde. Roland karjub, et ta ei tahagi tema raha. Tekitab skandaali. Laura räägib, et tahab rikas olla. Rolandil pole raha päritoli ikka veel teada
Arnoldile meenuvad seigad sõja-ajast, mil ta oli kaotanud oma parima sõbra. Mõne aja pärast sireen lakkab ning trepist üles minnes ootab ukse taga Arnoldi poeg Taavi. Taavi vaid naerab nende üle, sest ei mõista isa hirmu sõjasündmuste ees. Olukord laabub õnnelikult, sest sireeni käivitumine oli eksitus. Taavi meenutab, kuidas nad Ivoga olid tuttavaks saanud sääskede pärast Kesk- Rootsi eestlaste suvepäeval Grisslehamnis 1966. aastal. Õhtul pidi lõke olema mere ääres, ent teejuhised olid viletsad ja Taavi eksis metsas ära. Seal kohtus ta juhuslikult Ivo Saarlooga ning nad püüdsid leida sääskede rünnakuid tõrjudes ühist teed metsast välja. Neid ühendas üks ühine elamus. See meenutus on sissejuhatuseks sündmusele, mis kirjeldab Taavi külaskäiku Ivo juurde. Ivo Saarloo töötas joonistajana väiksemas reklaamifirmas. Ühel laupäevaõhtul, kui Taavi oli poole oma vabast päevast kontoris istunud, seejärele Ingalilliga, oma
annaabi.ee 
