elemente on selgelt tunda tema Tšellokontserdis ja oratooriumis "Jeanne d’Arc tuleriidal". Teine rühmituse liige Georges Auric tutvustas Honeggerile Jean Cocteau loomingut, kellest sai tema suurim kirjanduslik koostööpartner. Kuuik tegutses vaid neli aastat, kuni aastani 1921. Pärast seda tutvus ta impressionist Maurice Raveliga, keda teised vältisid. 1935. aastal kirjutas Honegger oratooriumi "Jeanne d’Arc tuleriidal", kus helilooja ühendas erinevad teatrivormid, kaasaarvatud sõnalavastuse. Libreto autor Paul Claudel. Teoses, millest sai II MS ajal patriootlik teos, on Honegger sidunud džässi, polütonaalsuse, gregooriuse koraali ja rahvalaulu. Huvitav on ka orkestratsioon: ta asendas metsasarved saksofonidega ning kasutas varajast elektroonilist pilli Martenot' lained. 7. Lühidalt Janáčeki ooperitest, veidi lähemalt ooperist “Kaval Rebaseke” Leoš Janáček (1854–1928) Oli Tšehhi helilooja, pärit Moraavia maakonnast
Ooperi keskpunkt on III vaatus ja Orpheuse monoloog (pöördumine Charoni poole) ,,Possente spirto", mis ühtlasi on ka laulukunsti ülistus. Monoloog koosneb salmidest, mida eraldavad orkestri ritornellid (ritornell tagasipöörduv, korduv muusikaline materjal; orkestri vahelõigud barokk-kontsertides või ooperites). Võiksime O. monoloogi nimetada ka aariaks (seda nimetust iseenesest veel ei eksisteerinud). Monteverdi ühendas ,,Orpheuses" varasemad teatrivormid intermeedium (uhke lavakujundus, lavaefektid), pastoraal (ainestik, tegelaskond), Peri ja Caccini ooperikatsetused (retsitatiivne stiil, draama muusikas). Võrreldes viimastega on Monteverdi ooper hoopis dramaatilisem, samuti muusikaliselt arendatum ning peale retsitatiivi eri liikide esineb tunduvalt rohkem meloodilisust. Vokaalpartiis on nii retsitatiivsust (Näit parlar cantando lauldes kõnelemine), virtuoosset laulmist kui ka lihtsat meloodikat
annaabi.ee 
