laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi
· Füüsilise tegevuse suurem osatähtsus, senisest erinev häälekasutus · Mäng, improvisatsioon · Tinglikkus, metafoorsid · Pöördumine juurte ja teatrikunsti ürgsete lätete juurde (folkloor) Panso rünnak: · Avalik kiri õpilasele · 1970 artikkel Sovetskaja kulturas. · Ainus Panso õpilane Tooming · Sihik kogu teatriuuenduse vastu · See on ka tähis, millest alates leidub Irdi fondis Panso kohta kriitilisi nooli Kritiseerib teatriuuendust. Eesti teater 1971 1987 Sai alguse teatriuuendusega (,,Tuhkatriinumäng") 1969. a alguses kogub tuure (Hermaküla ja Tooming) metafoorne teater. Lisandub uusi lavastajaid: K. Komissaarov, R. Trass, K. Raid, I. Normet Sotsioloogilised lavastused: M. Karusoo, P. Pedajas, L. Peterson Vanema põlvkonna esindajad: Ird, Panso, Kaidu, Rummo Saalid on täis. Inimesed käivad teatris. Ühelt poolt noored ehk uued tegijad, teisalt tegusad vanad tegijad. = mitmekesisus
annaabi.ee 
