kunstilisem. Lutsu Paunvere-värk, tipp on ,,Kõrboja peremees" ning T&Õ alustamine by Tammsaare. Jakobsoni ,,Vaeste-Patuste alev", Gailiti ,,Nipernaadi". Näitekirjandus: 1912-15 juba Vilde ,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd", Kitzberg ,,Libahunt", ,,Kauka jumal", Lutsu ,,Kapsapää". Kutselised teatrid juba Estonia, Vanemuine, Endla, Tallinna Draamateater. Töötasid ka Pinna Rahvateater, töölisteatris ja Ugala Viljandis. Ainus kutseline näitekirjanik sel ajal Hugo Raudsepp, teatritekste erinevate autorite poole u 150, palju komöödiaid. ,,Juudit". 1930. suur riigivanema auhind kõige väärtuslikumale teosele. 1934 Tõde&õigus kaks viimast osa; 1935 ,,Ümera jõel"; 1936 ,,Nimed marmortahvlil"; 1937 Vabadussõja- aineline värssromaan ,,Saatana vari" (Visnapuu); 1938 Raudsepa näidendid ja Gailiti ,,Karge meri"; 1939 ,,Põrgupõhja uus Vanapagan". 1932 autorikaitse ühing. Peamised suunad kirjanduses: teoreetilised vaidlused realismi üle, eluläheduslaste
Nero suhted kristlastega: kristlaste tagakiusamine ja hukkamine. Stoikud harjutasid end surmaga kui millegi ebameeldivaga. Kristlaste jaoks see ebameeldiv ei olnud, nad läksid surma märtritena. 13. Mida teadis keskaeg antiikteatrist? Keskajal teati antiiknäidendeid rohkem kui praegu. Oli tragöödia (kuningad, katastroof) ja komöödia (lihtrahvas, õnnelik lõpp). Sõna ,,teater" tähendust mõisteti keskajal umbkaudselt. Tunti küll antiigi teatritekste (Terentius, Seneca, Menandros), kuid nende zanreid hinnati ebatäpselt (nt tragöödiaks peeti katastroofiga lõppevat ülevas stiilis lugu). Piir jutustava ja dramaatilise kirjanduse vahel hägustus. Teatritekst ja etendus polnud omavahel eriti seotud. Keskajal arvati, et teksti luges ette autor ning seda saatis pantomiim. Ei saadud aru amfiteatri mõttest (amfiteatrite elutud rekonstruktsioonid). Usuti, et teater
annaabi.ee 
