Euroopa üldises pildis oli nii tihe võrk nii väikeste teatrilinnadega suhteliselt haruldane. Organisatsiooniliselt jätkus teatrielu alusseltside toel. Ka uued teatrid, eriti väikelinnades, arenesid välja mõnest vanemast seltsist või liitusid sellega. Sageli valdas selline selts linna ainsat kõlbulikku esinemispaika. Tuttavad pinged seltsi ja näitetrupi vahel kordusid aeg-ajalt, sest ikka kippus seltside maitse olema väikekodanlikum, kommertslikum, lõbujanulisem kui teatritegijatel. 26. Teatrielu nn vaikiva oleku ajal (1934-1940). Teater ja rahvuslik ideoloogia. ,,Vaikiva olekuni" viisid mitmete asjade koosmõju: majanduskriis 1929-33 (krooni devalveerimine 1933), sagedased valitsusevahetused, vapside tegevus ja üldine pettumus parlamentaarses korras (,,tugeva käe" nõudmine). 12. märts 1934 viisid Päts ja Laidoner vapse ennetavalt läbi riigipööre ning saatsid laiali Riigikogu. Järgnevatel aastatel prooviti
dramatiseeringus (1976) osutus nii lavastaja kui ka kogu kümnendi üheks vaieldamatuks tipuks, kus mängu olid kaasatud kõikvõimalikud teatrivahendid. „See on teaterlikemaid lavastusi meie näitekunsti arenguloos, ühtaegu sügavamaid Tammsaare tõlgendusi,” tõdes Karin Kask, rõhutades lavateose paljuplaanilisust ja sümfoonilisust ühiskonnas, näitab milline on selle ühiskonna mentaliteet. Teatritegijatel, eelkõige näitlejatel, on olnud läbi ajaloo ambivalentne roll, samaaegselt nii ihaldatud kui põlatud staatus. Tiiu Kreegipuu on oma magistritöös, milles analüüsis muu hulgas kultuuripoliitika rakendamist Eesti NSV-s aastail 1944–1954, jõudnud järeldusele, et partei ei suutnud seatud lõppeesmärki − kultuuri propagandavahendiks muutmist – täiel määral realiseerida ka Nõukogude režiimi kõige totalitaarsemal perioodil
annaabi.ee 
