Sissejuhatus Eesti teatri areng on olnud oma aja kulgedes üsnagi värvikas ja mitmekesine. Pole olnud kordagi hingetõmmet, kus oleks teatrikunsti kujunemine pidurdama jäänud ning eelkõige on tänu suunatud baltisakslaste poolele, kes tõid meile teatri kui iseseisva kunsti vormina. Esimesed teated teatritegevusest Eestis pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased raekojas Terentiuse komöödiat ,,Androslannad" esitlesid. Mõningaid Eesti soost näitlejaid esines ka 18. sajandi baltisaksa kohalikus teatritegevuses. Hoogsa arengu sai Eestis sisse 19. sajandi lõpu poole oli ka aeg kui toimus Eesti rahva seas vaimne eneseteadvuse areng, moderniseerimine Euroopa ühiskonna suunas, linnastumine. Oli alanud Ärkamiseaeg.
Temaatika on aimatav juba pealkirjadest: pantomiim ,,Jaaniõhtu Mustjõel", lühinäidendid rahvalaulu ja tantsuga ,,Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees", Liso ja Ado kichlatusse pääw", Talgo taggatip ehk peaparrandaminne". Oma loomult need katsetused üsna juhuslikku laadi ega arenenud järjepidevaks sündmuste reaks, seega ei mõjutanud eriti ka eesti teatri tulevikku. Teatritegevus Tartus 18. ja 19. sajandil Teatritegevusest Tartus 18. sajandil palju teada ei ole. Ilmselt peatus seal nii mõnigi rändtrupp, sest 1781. aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat. Aastail 1812-1862 takistas teatritegevust oluliselt Vene keisri Paul I kehtestatud ja 55 aastat kestnud teatrikeeld, mis olid 19. sajandi liberaalses Euroopas täiesti ebatavaline nähtus. Idee teatritegemise keelamiseks siin tuli Tartu Ülikooli
annaabi.ee 
