õudusunenägudes. Raivo Adlase lavastatud ,,Udumäe kuningas" (2003) käsitles kutselise teatri looteiga ehk Wiera teatrit. August Wiera aegsele õhkkonnale sobivalt mängis seda harrastusteater -- Palamuse oma. Instseneering ei üritanud luua ajaloolist distantsi, veel vähem aukartust, vaid andis Wiera-aegset teatrimõtlemist edasi tões ja vaimus, üks ühele. Et tulemus publiku naerust kõverasse ajas, oli loogiline. Katri Aaslav-Tepandi ja Vaino Vahingu ,,Teatriromanss" ilmus raamatuna 2001 ja jõudis Estonia lavale 2004. Selle lavastuse järel võib juba üldistada: persoone, keda eesti teatri hälli juurest meenutada, polegi eriti palju: Menning, Jungholz, Wiera, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Juhan Luiga, Paul Pinna, Theodor Altermann, Erna Villmer. Need kujud on muutunud millekski palju enamaks kui ainult nimed, need on legendid. ,,Libahundi needus" (ETV ja Shop of Dreams, 2005, rezissöör Rainer Sarnet,
tohutult oluline. Nagu ka Riina Roose, kes tegi pühendunult ja ennastsalgavalt 9 näitlejatega hommikust õhtuni proove. Elmo kujutas kõige paremini tervikut ette -- kus on tihe, kus jääb venima, tegi ettepanekuid, mida välja visata. See, kes loo ise on kirjutanud, ei raatsi ju kuigi kerge käega midagi välja jätta. Nüüd tegin kaasa ,,Estonia" teatri draamalavastuses ,,Teatriromanss". Sellel tükil on arenguruumi, kevadised etendused tulevad kindlasti hoopis teistsugused kui need kümme, mis sügisel olid". 3.2 Koostöö Priit Pärnaga Olav Ehala on öelnud:,, Priit on filmi ideest mulle alati rääkinud enne, kui see on tal paberile pandud. Ta ütleb, kas muusika tema arvates sobib või mitte, aga ei suru peale oma nägemust. Ta räägib täiesti ,,oma sõnadega" ja jätab vabad käed. Muidugi on ka Priidu enda kogemus muusika alal suurenenud. Viimase
annaabi.ee 
