võimalikku vormi: monarhistlik ja liberaalne. Nõukogude kultuuripoliitika on monarhistlik ning seda on Kangilaski iseloomustanud järgmiselt: olulised on traditsioonilised institutsioonid, kunstielu on organiseeritud hierarhiliselt ja tsunftilaadselt (oli ju loomeliitu saamine kunstniku peaaegu et ainuke ametliku tunnustamise vahend). Valdav enamik inimesi on passiivsed kultuuritarbijad, kellel puudub omaalgatus ja tegevusvabadus (Kangilaski 1998). Teatripoliitika puhul kehtivad enam-vähem samad tunnused ka täna: kui räägitakse teatrist, siis mõeldakse selle all tavaliselt mõnda riigi- või munitsipaalomanduses olevat kutselist teatrit, finantseerimine on endiselt maksimaalselt tsentraliseeritud ning eraalgatust teatri tegemisel peab Kultuuriministeerium meeles hea sõnaga, mitte aga eriliste majanduslike toetustega. Seega võib ka tänast teatripoliitikat defineerida monarhistlikuna. Kasutatud kirjandus
nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud. (peredraama jmt) Teatripoliitika selle sisu moodustavad teiste sotsiaalsete institutsioonide - riigi, kiriku, parteide - ja teatri vahekord. Monologiseerumine - dialoogi muutumine üksikõneks. Dialoog monologiseerub, kui tegelased on samal arvamusel, üks tegelane domineerib, kommunikatsioon ei toimi. Monodraama ühe tegelase monoloogist koosnev draamateos. Simultaandialoog - tegelasrohketes stseenides; samaaegsuse muljet nõutakse remargis ("simultaanselt" vms
annaabi.ee 
