kõige moodsam ja mugavam teatrihoone. Oluline verstapost tema biograafias on 1938. aasta, kui loodi Riiklik Lavakunstikool, mille direktoriks ta kutsuti, olles ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Ühtlasi tekkis tal ka võimlus rohkem lavastamisele keskenduda. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. Lisaks jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1950. aastaks oli lõpetanud kolm lendu ja kool suleti. Algab rängimaid perioode L K-i elus, ta arreteeriti 1950. aastal ning ta pidi veetma 5a venemaal., vanglas. Peale vanglasolemist naases Leo tagasi kodumaale ja töötas Filharmoonias. Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”
Raudsepa “Vaheliku vapustused”, mis oli väga menukas, kuid kui sakslased hakkasid taipama, et rahvas käib teatris meelt avaldamas ning kurja naeru naermas, siis see keelati ära. 1945 tõi Kalmet lavale Shakespeare’i “Kuningas Lear’i” Draamateatri 25ks sünnipäevaks (kusjuures arvestust peeti Draamastuudi asutamisest alates). KEvadel lavastas veel ka Gorki “Väikekodanlased” jätkates oma vene klassika rida. 1946 jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1949 Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris. 1950 1950. aastaks, kui lõpetanud kolm lendu, Eesti Riiklik Teatriinstituut suletakse. Leo Kalmet eemaldatakse pedagoogilisest tööst kuna ta olevat formalist, kosmopoliit ja dekadent.
annaabi.ee 
