1980. aastate teisel poolel keskendus ta absurdidraamale (Samuel Beckett jt). 15. Mikk Mikiveri "mõtteteater" 1960. aastail. Võrrelge seda Tartu teatrimurranguga. Selle aja (mõtteteatri) ,,Antigone" ja ,,Libahunt" olid väga tugevalt keskendunud mingi teatud idee väljendamisele. Need polnud kuivalt mõistuslikud, vaid kantud vaimsest kirest, väärtustades sisemist sõltumatust ja rasketeski olukordades iseendaks jäämist. Teatrimurrangu ruumiline kese asus Tartus, sellest ka nimi Tartu teatrimurrang. Samas kaasa tõmmati ka Tallinna ja Pärnu inimesi ning teatreid. Uue generatsiooni tulek teatrisse põlvkondlik nähtus. Teatrimurrangu eestvedajateks olid Tooming ja Hermaküla, osalt ka Mati Unt. Katsetati stuudiolavastustega. Keel ja sõnum olid omavahel seotud. Vormi ja sisu muutumine koos. Murrangu puhul tuli seda tahku eriti mõjutada teistsugune maailmapilk. Teater ei peegelda
Sama suunda jätkeas Karusoo 90-ndail Draamateatris tehtud lavastustega ,,Kured läinud, kurjad ilmad" ning ,,Küüdipoisid". Esimese aluseks oli elulugude kogumisvõistlusele laekunud lood armastusest. 19. Mati Unt kui postmodernistlik lavastaja: milles avaldub tema rezii postmodernistlikkus, tooge näiteid lavastustest. Reziioskusi kogus Unt Kaareln Irdi assistendina, kuid olulisemaks sai koostöö Hermaküla ja Toomingaga. Koos nendega kuulus U 60 70 legendaarse teatrimurrangu tuumikusse. Ta oli Hermaküla trupi liige ideede genereerija ja otsingute osaline. Tartu-aeg lõppes Undil dramaatiliselt ning ta lahkus sealt. Esimesed 10 aastat töötas Unt peamiselt väikeses mõõtkavas: eelistas väikest lava, väikest truppi ja lühikesi etendusi. Tema isikliku repertuaari dominandiks oli algusest peale klassika. Eesti klassikutest olid talle kõige lähedasemad Tammsaare ja Luts, nad jõid olulisteks ka hiljem.
annaabi.ee 
