Igal juhul pakub see ideaalset näitlikku vahendit kirjutamise protsessi kirjeldamiseks. Nii Barthes kui Unt on teatriga lähedalt seotud, nii lavastajana kui teatrikriitikuna. Sellest tuleneb asjaolu, et mõlemad tajuvad ühiskonda kui teatrilava, elu kui etendust ja iseend kui kangelast. Lavastamise kiusatus on tunnetatav ka kirjutamise juures, seda eriti Mati Undi puhul. Unt väljendab oma teatrikogemust ning filosoofilisi arusaamu teatrimaailmast ka kitsalt ilukirjanduslikes teostes (Via regia, Brecht ilmub öösel). Teatrist saab keskne tegelane. Siin on Illimari läbi väljendatud erinevaid kontseptsioone teatri loomuse kohta ja aistinguid, mida teatriilm tekitab (piiride kadumine päris lava ja eluteatri lava vahel, teatri manifesteeritud ning elu varjatud illusoorsus, teatripoeetika rakendamine kui stiil jne.). Brechti seiklused Soomes on ülimalt visualiseeritud, filmilikud, fragmentaarsed. Unt loob
siia sisse ka. Varem oli teater tema jaoks see õige tee olnud. Isegi teatrikutsumuses ei olnud ta teatrit idealiseerinud, püüdles alati mingi objektiivsuse poole. Wilhelm Meister kohtub teatris inimestega, kes pole ülevalt häälestatud, on väiklased, praktilised, egoistlikud, armastavad rohkem raha kui kunsti, samas valguses näitab ka aristokraate suruvad oma maitsetust peale. Maalib pildi nö teatrimaailmast. Teatrikutsumuses Wilhelm Meistri eesmärk rahvusteatri loomine, mis oli ka Goethe enda unistus luua tugev Saksa Rahvusteater. Goethe selles romaanis teeb ära ka väga suure teoreetilise töö vastandab süzee käigus kaks näitlejatüüpi mõistusenäitleja ja tundenäitleja. Goethe eelistab sünteesi nendest kahest. Kandis endas rezissuuri iva, Wilhelm Meister mängib Hamletit, võtab Hamleti monoloogid, ei oska Hamleti sisevõitlusega midagi peale hakata
annaabi.ee 
