näitlejaskond ja selle loominguline kvaliteet on tähendanud ka alatist valmisolekut tuua lavale oma rahvusliku kirjanduse väärtteosed, et selle kaudu ütelda midagi uut rahvusliku iseloomu, rahvuse enda kohta.» Eesti rahvusteatri nime siis saada küll ei õnnestunud, sest selles nähti eelkõige majanduslikku mahhinatsiooni, aga sisuliselt on draamateater seda funktsiooni täitnud juba pikka aega. Tähtlavastused Teatriloolased väidavad, et Hugo Raudsepa näidendi «Mikumärdi» esietendus Draamastuudio Teatris 1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele. Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.1960. aastate vahetusse, kui
tekstisünnil Unt kirjutab mitu varianti teksti järjest. Esimene variant on dokumentaalne, kirjutab minitekstide ahela, kus ta teatrikogemust jagab, sellega pole midagi hullu, tagantjärgi nähakse probleeme. Isiklikest teatrikogemustest kasvab välja "Via regia" esimene variant. Esimeses variandis tegelased õigete nimedega, Unt mngis elu ja kunsti piiril. Tekstilises mõttes ei ole nii kaasavedav kui mõni teine, teatriloolased pöörduvad siiski selle poole tagasi. Muutused juhivad Unti postmodernistliku Undi põhiossa. Kust päris postmodernistlik Unt algab, jääb lahtiseks, aga võib arvata, et 70ndate keskpaigaks on ta kohal. Selle Undi esindusteos ja üldse Undi esindusteos on "Sügisball" 1979. Tõlgitakse soome ja skandinaavia keeltesse. Unt ei saa ilmakuulsaks kirjanikuks krossilikus mastaabis, aga tõlkeedu algus ikka. Autorilähedane jutustaja taandunud. Psühholoogilist sisseelamist