Kõik eksisteerib korraga. Reaalne aeg ei oma mingit tähtsust, et mõista, tuleb ajakujutlusest loobuda. Kuid samas see vertikaal on historistlik: inimestel seal on oma ajastu tunnused. Iga kuju on tulvil ajaloovõimet ning pürgib seepärast kogu oma olemusega osa võtma ajaloost ajalises ajalookronotoobis (horisontaalteljel). Ajatu vertikaaltelg justkui ahistab endas peituvat tulevikkupürgivat ajalist horisontaaltelge. Kelm, narr, loll. 1) Need kujud toovad kirjandusse seose väljaku, teatrilavaga. Neil on rahvapidustuste väljakul väga oluline roll. 2) nende kujude olemisel ülekantud tähendus: kõik mida nad räägivad v teevad omab ülekantud tähendust. 3) nende olemine mingisuguse teise olemise peegeldus. Roll. Väljaspool rolli pole neid üldse olemas, nad ei seostu selle maailmaga. Näevad iga positsiooni läbi, seepärast saavad positsiooni vaid kui maski kasutada. Nende funktsioon on muuta peegeldatava avalikuks, tuua ta turuplatsile. Rahvas on andnud narrile privileegi ise
teater avarama kõlapinna. Draama muutus kirjandusliigiks, mis kõige enam võis mõjutada ühiskonna hoiakuid. Tollases teatrihoones toimus tegevus järgemööda 3 eri laval: eeslava (põhitegevus), tagalava (eeslavast eraldas eesriie) ja palkonlava. Istekohad asusid ainult rõdul, aukülalised olid loozi alumistel rõdudel. Näidendeis kasutati lavaefekte, nt helid lava tagant, ja primitiivseid dekoratsioone. Lava sarnanes keskaegse tingliku teatrilavaga. Ei tehtud veel katset lava sarnastamiseks eluga, laval puuduolev jäeti vaatajate fantaasia hooleks. Lavastati nii tragöödiaid kui komöödiaid, ent stiilipuhtust veel taga ei aetud nagu klassitsismis. Sisu oli ajalooline ja mütoloogiline, harva räägiti kaasajast. C. Marlowe oli I uusaegne kirjanik, kes Fausti-müüdi teatrilavale tõi ,,Doktor Faustuse traagiline lugu". Teos sai vahelüliks Saksa rahvaraamatu ja Goethe suurteose vahel.