Ta õppis maalimist ja joonistamist Samaras, seejärel Peterburis ning Münchenis (1901). Seejärel asus ta õppima Moskva Maali, Raid ja Ehituskunstikooli (), kus õppis Valentin Serovi juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist 1905 siirdus ta töötama ja täiendama end Pariisi eraakadeemiatesse. Muud faktid tema elust Aastal 1911 liitus ta kunstnike ühendusega "Mir Iskusstva". PetrovVodkin on eelkõige tuntud oma sümbolistlike maalidega, kuid ta on loonud ka graafikat ja töötanud teatrikunstnikuna. Mõned tema tööd Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
Ilu peab astuma inimese ellu nii kodus kui ka väljaspool seda. Paljud rühmituse liikmetest püüdlesid selle poole, et nende kunsti väljendusvahendid oleksid dekoratiivselt ilmekad. "Mir Iskusstva" kunstnike suuremad saavutused olid seotud graafika (eriti raamatugraafika) ja teatridekoratsioonidega. Nad lõid mitmeid õnnestunud lavadekoratsioonide kavandeid "Ballets Russes`le". Kõige enam juugendist mõjutatud kunstnik Lev Bakst (1867 1924) on läinud kunstiajalukku eelkõige teatrikunstnikuna ta oli üks tuntumaid kostüümide loojaid, kelle lavarõivad olid idamaiste ja vene rahvamotiivide kombinatsioonid. Baksti lavadekoratsioonid jälgisid täienisti juugendit hõlmates samas ka traditsioonilise ja primitiivse kunsti värskust ja jõudu. Benois ja Bakst on andnud suure panuse ka juugendliku graafika ja raamatuillustratsioonide arengusse. Juugendgraafika Eestis Esimesena tõi eesti raamatu- ja ajakirjaillustratsiooni juugendlike joonte voolavuse,
marksistliku teooria järgi ajaloo põhilisteks kujundajateks. Mida enam Piscator filmi kasutama hakkas, seda rohkem avastas ta lava totaalse mehhaniseerimise võimalusi ja seegi omandas sümboolse tähenduse konventsionaalsest teatrist sai moodsa tehnoloogia võrdkuju. Kaasaegsete tehniliste vahendite novaatorlik kasutuselevõtt Piscatori poolt nõudis sedavõrd hõlmavat kontrolli lavastuse üle, et just teda võib nimetada kaasaegse lavastaja koondkujuks. Lisaks oli tal ainsa teatrikunstnikuna julgust haarata kinni filmikunsti poolt esitatud väljakutsetest ning katsetada võimalusi seda teatrilavale kohandada. See, kuidas teater tegi 1920nendatel aastatel üha suurema panuse teatraalsusele, otsis erinevaid viise publiku köitmiseks, püüdis kasutada improvisatsioone ja asetas rõhu tulemuse asemel pigem protsessile, kajastas täiel määral reaktsiooni kino kasvavale populaarsusele. Kui teised lavastajad üritasid rõhutada elavale teatrile
annaabi.ee 
