lavastusprojekte. Niisiis kombineeritakse praktikas sageli repertuaari- ja projektiteatri mudelit. Muretsetakse turumajanduse tingimustes töötava teatri suure sõltuvuse pärast rahast see kitsendab loominguvabadust, olgugi et nõukogudeaegsed ideoloogilised keelud on kadunud. 1990ndail tuli juurde teatrikoole: peale riikliku lavakunstikooli hakati näitekunsti õpetama Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Humanitaarinstituudis. Teatrikoolide õppekavadesse on sisse viidud uusi harjutusmeetodeid, käib vilgas koostöö välismaa õppeasutustega. 2.3 TEATRI ÜLDPILT 1990. aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suuri kunstilisi murranguid ei toimunud ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei sõltumatute väiketeatrite teke ega noorte lavastajate tulek, ehkki nad lisasid teatri üldpilti uusi värve ja varjundeid.
Stseen oli muutunud liialt reaalseks ning selle tekitatud emotsioon liiga ehtsaks. Publik vastab sellele, purustades kontakti laval toimuvaga. ,,Just nagu" emotsiooni kogemine võib olla ka tähtsaks koostisosaks näitleja tunnetes, kui ta oma osa mängib. Paljud teatrikriitikud on esitanud küsimuse. ,,Mida tunneb endas näitleja armukadedat Othellot või raevunud Leari mängides?". Vastavalt mõnede teatrikoolide (nagu kuulus Actor's Studio New Yorgis, kus õpetatakse ,,näitlemiskunsti") õppemetoodikale, on 10 (tõlge Gleitmani raamatust) näitleja tööks sisse puhuda oma osas mängitavale tegelasele emotsionaalne reaalsus. Tegelikkuses teostab näitleja seda elavalt meelde tuletades mõnd emotsioonidega täidetud fragmenti omaenese elust, mis sobib kokku tema praeuse laval esitatava osaga. Tulemuseks
annaabi.ee 
