vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest. Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund
Kirjutab murret, mis ei ole tema kodukeel iial olnud. 1991 Kokkusaamine - 17. sajandil Hollandis saavad kokku 2 meest. Koostööd olnud erievad. Suuremad teosed 2004-2010. Küüni täitmine (Hando Runneliga) 1978 ilmub pseudonüümiga Jaanus Andreus Nooremb. Oluline roll ka lavastajatel, kes hakkab lavastama, Tekst suuresti Kõivu oma, vahelaulud Runneli omad. Castrozza 1991, tema esimene näidend, mis meieni jõudnud, esimene variant 60ndatel ja siis ta mingil hetkel otsustas, et teatriinimestele näitab seda. Väidetavalt läks algne käsikiri kaduma ja taastas selle. Suurvaimude grupp: 1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtusevalgus (Vaino Vahinguga) - näidend, mis sündis nii, et Kõiv kõndis mööda tuba ja rääkis ja Vahing kirjutas üles. Keskmängustrateegia - näidend 2 kultuuriloo tähtsast vennast: Paul ja Harald Keres. Põimuvad olulised teemad: sõjalõpusündmused, 44.aasta sündmused. Ajas, mida ta kujutab, on keskendumispunktid, aga Kõivu näidenditel oluline see, et
annaabi.ee 
