Seni aga paneb ta igal aastal esimesel advendil päkapikuriided selga ja läheb inimestele jõulurõõmu jagama. Eesti ainsa nii väikest kasvu professionaalse näitlejana usub Alo, et see amet valis ta vargsi välja, sättides eluteele kindlad inimesed ja sündmused. Lapsepõlves olid tal hoopis teised kiindumused. Neljaselt hakkas ta ema hämmastuseks riste joonistama ja teatas, et temast saab kirikuõpetaja. (5) Nüüd valmistus väikemees apteekriametiks. Varajasele teatrihuvile viitab vaid üks asi: karbi sisse meisterdatud nukuteater. ,,Nööride külge riputasin riidetükist eesriided. (6) Kui keegi jäi puudu, voolisin ise plastiliinist juurde," mäletab Alo. Hammast ihus noor lavastaja ka isa tööriistariiuli mutritele ja poltidele, sest neistki oskas ta oivalisi mehikesi kokku sobitada. (7) Selleks sobis hästi vanemate voodijalutsi kõrge äär, mille taha Alo koos näitetrupiga kenasti ära mahtus. ,,Kui ma 2000
rändtrupp, sest 1781. aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat. Aastail 1812-1862 takistas teatritegevust oluliselt Vene keisri Paul I kehtestatud ja 55 aastat kestnud teatrikeeld, mis olid 19. sajandi liberaalses Euroopas täiesti ebatavaline nähtus. Idee teatritegemise keelamiseks siin tuli Tartu Ülikooli juhtkonnalt, kes kartis etenduste halba mõju üliõpilaste moraalile. Vastu tulles üliõpilaste teatrihuvile, lubati neil 6-8 korda aastas rektori järelvalve all esitada ,,Väikesi dramaatilisi stseene", kuid naised ei tohtinud neis osaleda. Teatrikeeld ei takistanud etendusi andmast aga väljaspool linna piire; Tähtvere mõisa alale püstitati vabaõhulava, kus meelelahutuse kõrval kanti ette ka maailmaklassikat. Kuid pärast teatrikeelu lõppu pandi ka Tartus alus kutselisele saksakeelsele teatrile, kus tihti esinesid näitlejad ja lauljad saksamaalt. Nimelt 1870
annaabi.ee 
