õnnestus pärimuslik aines ja autentne regivärsiline rahvalaul edukalt integreerida modernistlikku teatrikeelde (Epner 1998: 175). Ka 1960.–1970. aastate teatriuuenduse teise võtmekuju Evald Hermaküla teatrinägemuses oli just 1970ndail üheks keskseks missiooniks rahvuslike juurte ning rahvuse vaimu tajumine ja kehastamine (Epner 2006: 2446). Mainitud kümnendit iseloomustas üldse folkloorse ainese jõuline esiletõus, mis haakus muutunud teatriesteetikas mängu ja müüdi tähenduslikkusega lavastustervikus partei lõppeesmärki – kultuuri täielikuks propagandavahendiks muutmist – ei realiseeritud Nõukogude režiimi ajal kunagi täiel määral; 5) intelligentsi, kultuurieliidi aktiveerumine. Allikad T. Kreegipuu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükikirjanduse näitel. Magistritöö. Juhendaja Ph.D. T. Tannberg. Tartu, 2005, lk. 143.
68.aastal hakkab Hermaküla lavastama Vanemuise teatris, hakkavad liikuma kuuldused, et see keelatakse ära. Tekivad protsestid. 69. tekst avaldatakse ja muutub teatrisündmuseks. Haakub teatriuuendusega. Pole aga tüüpilisim näide. Orienteeritus, et draamatekst kaotab iseseisvuse. Ebaõnnestunud näidend tehakse ümber - teisekstegemine. See, et Hermaküla Rummo lavastas, oli erandlik samm. "Häbi eesti teatrile!" - Muutus teatriesteetikas ehmatab konservatiivset teatripublikut. Tuhkatriinumäng oluline, sest tõlgitakse inglise keelde. Kujuneb oluliseks näiteks välispublikule. 1974 Lugemik-lugemiki - 70ndatest on Rummo ka lastekirjanik! 2005 Kogutud luule Koondkogud - tahab hoida Saatja aadressi ja lumevalgust koos. Lumevalguse ja pimeduse laadi eraldi tsükkel, mis jätkub valikkogus. Üks tsükkel uue luule tsükkel: "Luule" tsükkel "Läbi peo mul voolab puu" osaliselt kirjutatud samal ajal kui
annaabi.ee 
