ka õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Harimas käis end ka Münchenis, Viinis ja Pariisis ning pikemalt Berliinis teatriuuendajate Max Reinhardti ja Otto Brahmi juures. Töötas Võru praostkonnas abipastorina, kuid juba 1904.aastal loobus vaimulikuametist, asudes lavastamist õppima. 1907 ja 19111912 tegutses Menning ühtlasi ka Tartu ajalehe Meie Aastasada toimetajana. Lavastajana järgis Menning realistliku lavakunsti nõudeid, oma näitlejatelt ootas ta põhjendamatust teatraalsusest hoidumist, sügavat rolli sisseelamist ja psühholoogilist usutavust. Menning eelistas lavastada Eesti eluolule lähedasi näidendeid, repertuaari valis ta realistlike näitekirjanike loomingut nii Eestist kui mujalt. Range kunstilise mõõdupuuga suhtus Menning väga kriitiliselt salongiteatrisse ja odavasse meelelahutusse. Vanemuine - Kui 1906aastal alustas Tartus tööd Eesti esimene kutseline teater Vanemuine, kutsuti Menning selle esimeseks teatrijuhiks ja lavastajaks
My Chemical Romance on Ameerika rock-bänd New Jerseyst. Bänd alustas tegevust 2001. aastal. Bändi liikmed on Gerard Way, Ray Toro, Frank Iero ja Mikey Way. Varajane karjäär (2001-2002) Bänd formeerus, kui umbes üks nädal pärast 9.11.2001 rünnakuid said kokku Gerard Way ja endine trummar Matt Pelissier. Gerard oli näinud, kuidas lennukid World Trade Center'isse sisse lendasid. See mõjutas tema elu nii palju, et ta otsustas alustada bändi. Gerard kirjutas oma esimesee laulu "Skylines and Turnstiles", et väljendada oma tundeid 11. septembri kohta. Mõne aja pärast helistati Ray Torole ja kutsuti ta bändi, kuna sel ajal ei suutnud Gerard laulda ja samal ajal kitarri mängida. Bändi esimesed lindistused tehti Matti pööningul, kus laulud "Our Lady of Sorrows" (sel hetkel nime all "Bring More Knives") ja "Cubicles" linti võeti. Mikey Way'le, Gerardi nooremale vennale, meeldisid demod nii palju, et ta otsustas bändiga liituda. Bändi nime võttis ...
kasutades ütlusi, nagu: ropendav, hästi läbi nähtav ning toob isegi allusiooni - „kellele kuulub koera laip.“ Näpuga viibutamisest läheb ta üle tähelepanu juhtimisele tulevikku ning kutsub üles tegelema tõeliste probleemidega. Ta toob ka konkreetseid näiteid, millega peaks tegelema hakkama ning küsib retoorilisi küsimusi, viitamaks tuleviku eripäradele. Järgmiseks liigub kõne jälle tagasi poliitikute tampimisele ning kutsutakse üles loobuma teatraalsusest. Ülejäänud kõnest ei ole midagi ilmekat välja tuua. Jätkatakse „kivikillu“ võitja väljakuulutamisega, mis oli ka üsna kohustuslik osa kõnele. Viimasega, nagu oodatud, ka kõne lõpetatakse. Kokkuvõtlikult oli kõnes üsnagi palju sisu kuid kriitise pilguga vaadates oli kogu kõne suunatud üsnagi kitsale ringkonnale, nimelt tänasele poliitikamaastikule. Kuhu jäi rahvas ja tavakodanik? Oleksin oodanud, et räägitakse ka n.ö lihtsurelikust tavakodanikust
nii, et need tunduvad ilmutusena muinasjutumaailmast. Realistlik ja romantiline, maine ja visionaarne element sulavad loomingus kokku ühtseks, ülimalt usutavaks tervikuks. Paljud maalikunstnikud ja kirjanikud ning lugematud muuseumikülastajad on leidnud Rembrandtis väga moodsa vaatleja, lavastaja ja piiblitõlgendaja. Tema inimfiguuride teod ja mõtted tunduvad veel tänapäeva vaatajalegi vahetult mõistetavad ja omased. 2. Elulugu Rembrandti kunstnikutee, mis suundus varaste aastate teatraalsusest viimaste tööde keskendumisele ja intiimsusele, võib jaotada neljaks põhiperioodiks. Neist üks möödus vabakutselise kuntsnikuna Leidenis ja kolm Amsterdamist, vastavalt tema tõusule, muutumisele ja küpsusele. 2.1. Nooruspõlv (1606-1624) 1606 15.juulil sünnib Hollandi linnas Leidenis, oma vanemate majas Rapenburgi linnajaos Weddesteegis , Rembrandt Harmenszoon van Rijn. Rembrandt on Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltge Willemsdochter van Zuybrouchi üheksas laps.
Tema näidendid seotud tema enda eluga. Hindab ise kõrgeimalt ,,Unenäomängu" - sümbolistlik. Inimelu eksistentsiaalsuse edasi andmine, repliike korratakse, on ambivalentsed. Prantsuse sümbolismile ja ekspressionismile aluseks. 46) Anton Tsehhov novellikirjanikuna tuntuks saanud arst. Esimene draamateos kukkus läbi (,,Kajakas"), hiljem võttis aga Stanislavski selle kunstiteatri repertuaari. Tema näidend nõudis uutmoodi vähimastki toretsevast teatraalsusest vaba näitlemisstiili. ,,Kajakas" oli Peterburis läbikukkunud, kuna selle käsitlus oli seal liiga vanamoodne. ,,Kajaka" tohutu menu päästis Kunstiteatri. Järgnesid Tsehhovi näidendid ,,Onu Vanja", ,,Kolm õde" ja ,,Kirsiaed". Kajakast sai Moskva Kunstiteatri embleem. Tsehhovi looming peegeldab juhuslikku ja sihitut suhtumist välisesse eksistentsi. Tema näidendites, mis annavad küll reaalsusest piinlikult täpse pildi, lasub rõhk pealispinnast
annaabi.ee 
