uppunud laevad , poid , toodrid. Üldgeograafilised elemendid : pinnareljeef , jõed , järved , asulad , sadamad Kaardi vormielemendid kaardi tiitel , pealkirjad , joonised , märkused Enne kaarti kasutamist tuleb kõik kaardielemendid läbi vaadata! Merekaardi lugemise järjekord Täpsustatakse tiitel, See viitab sõidurajoonile. Loetakse läbi kõik tiitlik täiendavad märkused. (selgitavad ja teatmelised) Tehakse kindlaks kaardi mastaap. Uuritakse , mis aasta variatsiooniga on tegu , milline on variatsiooni muutus , kaardi koostamise ja väljaandmise ning korrigeerimise aasta. Tutvutakse kaardil olevate hoiatuste ja märkustega Uuritakse hoolikalt merepõhja reljeefi , kaldajoone iseloomu, põhilisi orientiire kaldal ja vees. Merekaardi usaldatavus Usaldatavus selgub kaardiga tutvumisel Koostamise , väljaandmise , suure ja väikese korrektuuri kuupäevad
Selleks lennutati 1978 aastal satelliit ,,Seasat-A", mis pidi uurima maailma ookeane. Satelliit tiirles 800km kõrgusel ning tegi 25 ookeani põhjast pilte, millel oli nii mägesid kui ka orge. Veel on kasutatud merepõhja kaardistamiseks sonarit. Merekaarte võib jagada oma ülesannete põhjal kolme rühma: teatmelised, navigatsioonilised ja plaanid. Alates 16. sajandist võeti merekaardite koostamisel kasutusele kartograafilised projektsioonid, mis näitaksid maa kumerusest tingitud moonutusi kaarditasapinnal. 1659. aastal andis Petter Niklas van Gedda välja Läänemere kaardi, mis on tehtud Mercatori projektsioonis ning kujutab ka Eesti rannikut. Venemaal kasutati lapikprojektsioonis merekaarte kuni 19. sajandi I veerandi lõpuni, hiljem mindi üle
annaabi.ee 
