24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument - Eesti Maapäeva Vanematenõukogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes "Riigi Teatajates", tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist. See oli sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega. Peale pikki arutelusid kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922. aastal sini-must-valgele lipule seadusandlikul teel riigilipu staatuse. 5 Lipupäevad 1) 3
24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument - Eesti Maapäeva Vanematenõukogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes "Riigi Teatajates", tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist. See oli sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega. Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sini-must-valge lipp 12. detsembril 1918. aastal Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskajaks oli tookordne koolipoiss Kaarel Uusma koos kahe kaaslasega (esimene Toompea lossi komandant leitnant Oskar Siiak ja
taotluste sümboliks. 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument - Eesti Maapäeva Vanematenõukogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes "Riigi Teatajates", tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist. See oli sini- must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega. Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sini-must-valge lipp 12. detsembril 1918. aastal Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskajaks oli tookordne koolipoiss Kaarel Uusma koos kahe kaaslasega (esimene Toompea
10000 marka Kordnik 980 marka 2300 marka 2500 marka 5500 marka 7000 marka Viimased palgad (1927) püsisid kuni 01.jaanuarini 1933 aasta, mil tehti kärpimised 4-8 % ulatuses. Alates 1929.aastast saavad politseiametnikud, samuti kui kõik teised riigiteenijad, lisaks põhipalgale ka vanadustasu. Arstiabi andmise kord Riigi Teatajates avaldatud seaduste ja määruste põhjal said politseiametnikud ja nende perekonnaliikmed arstiabi, arstimisabinõud ja vahendid tasuta. Riigi Teatajas nr 75 1930 avaldatud määruse põhjal muudeti arstiabi andmise korda. Ametnikel tuli arstirohtude, sidumisabinõude ja muude arstimisvahendite eest tasuda 20% arvest. Teine osa jäi riigi kanda. 1931.aasta Riigi Teatajaga nr 29 tehti uus kitsendus arstiabi saamise kohta, mis liigitas alates 20
annaabi.ee 
