tunduvalt. 1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Kunstivabaduse tõmmet tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele üldiselt läbi sõrmede. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus
Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida- Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar,
annaabi.ee 
