etapile või ajahetkele. Maagia on pigem hästi liigendatud süsteem, teaduslikust süsteemist sõltumatu. Maagia ja teadus on võrreldavad ainult eeldatavate mentaalsete operatsioonide poolest (need tulenevad objektiivsetest tekketingimustest). Neoliitiline paradoks seisneb inimkonna suurtes avastustes, kusjuures neid ei saa kirjutada juhuse arvele. Järelikult peab neoliitikumiaegne inimene olema pika teadustraditsiooni pärija. Põhjus, miks neoliitikumi ja tänapäeva vahel on aastatuhandeid stagnatsiooni, seisneb selles, et on kaks erinevat teaduslikku mõtteviisi, mis sõltuvad looduse uurimise strateegiatest. Üks langeb ühte taju ja kujutluse tasandiga, teine on nendest eemaldunud. Igasugune klassifikatsioon on parem kaosest. Meeltega tajutavad omadused seotakse tihti sisemiste omadustega. See pole küll alati õige, küll aga praktiline, järelikult parem kui eimidagi.
hilisemates töödes lamarkist. Lamarkistid olid ka kohe käsitlemist leidvad nõukogude bioloogid, kelle jaoks nende õpetus ei olnud siiski mitte vaid neo-lamarkism ega neo- darvinism, vaid nn uus nõukogude darvinism. Venemaalgi sai evolutsiooni käsitlemisel oluliseks solidaarsus. Seal eitati aga juba varakult teadusetegijate poolt liigisisest konkurentsi ning kilbile tõsteti altruism. Vastavas vallas teoretiseeris anarhismi klassik P. Kropotkin, hiljem juba nõukogude teadustraditsiooni vaimus nii T. Lõssenko jt. Sellise lähenemise puhul oli loomulik hilisem retseptsioon sotsiaaldemokraatia, aga ka marksismi ja viimase metastaaside suunal. Darwini retseptsioon Venemaal oli tugevate radikaalsete ja vasakpoolsete kalduvustega. Vene teadlaskond, nn intelligentsia, oli sotsiaalselt tundlik. Ka sellele võib leida toe teaduse tulgem nüüd füsioloogia juurde vallast. Venemaa tugev füsioloogiakoolkond oli esiteks
annaabi.ee 
