pettumuse osaliseks: W-i õpetus oli muutunud kõigi ühisvaraks, nii et tal ei olnud omas ajas enam midagi uut öelda. Mõistusõigusliku ühiskonnaõpetuse suur matemaatikaülesanne oli lahendatud. Ometi ulatus tema mõju XIX sajandisse. [20]1749 lõpetas teose Institutiones iuris naturae et gentium, mis võttis kokku 8-köitelises Ius naturae (1740-1748) arendatud õigusõpetuse. Ta ei olnud õiguspraktik, vaid teadusteoreetik, kes kontrollis oma teooriat akadeemilistes kirjutistes ja loengutes, mh filosoofiast ja matemaatikast. W. kujutas õigust mitte isoleeritud, vaid teiste teadustega seotud õpetusena. "...nagu Cicero väga osavalt väljendas, et õigusteadust ei saa võtta XII tahvlilt ega preetorite käskudest, vaid hoopis filosoofia sisemusest." W. tahtis visandada üldist teaduslikku maailmaõpetust. Ta on pigem tuntud matemaatiku ja filosoofina.
valitses 18. sajandil Euroopa vaimset maailma. Ta oli matemaatika, loomu- ja rahvusvahelise õiguse professor Halle ülikoolis, kus ta Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I korraldusel tagandati ja maalt välja saadeti kui ateist. Seevastu järgmine Preisi kuningas Friedrich II Suur kutsus ta Hallesse tagasi. Wolffi peateos oli aastatel 1740-1748 ilmunud 8-köiteline "Ius naturae." Wolff ei olnud õiguspraktik, jurist kitsas mõttes. Ta oli pigem teadusteoreetik, kes kasutas geomeetrilist meetodit ning proovis oma oma teooriat praktiliselt kõigi õppeainete loengutes ja kirjutistes, näit. filosoofias ja matemaatikas. Õiguse teoreetilise käsitluseni jõudis ta küpse mehena, saavutades siis Hattenhaueri väitel geomeetrilise meetodiga õiguses kõik mis vähegi võimalik. Õigusteadus ei olnud tema jaoks asi iseenesest, juura oli tema jaoks üks osa Teadusest. See oli
annaabi.ee 
