värvitud seintega ruumides. Esimesel sajandil kirjutas Rooma arst Aulus Cornelius Celsus värvide ravivast toimest , kuid kristluse levides hakati neid ürgsid tarkusi seostama paganlike uskumustega ning kirik keelustas need. 9. sajandil süstematiseeris lääne meditsiini isa Hippokrates õpetused araablasest arst Avicenna. Ta kirjeldas värve nii haiguse sümptomina kui ka ravivahendina. 18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkoige meteriaalsest maailmast ning nõudsid teaduslikelt teooriatelt nähtavaid tõestusi. Arstiteadus keskendus kehaliste vaevuste ravile, millega kaasnes kirurgia ja arstirohtude arendamine, selle tulemusena kadusid käibelt vaimsele tervisele ja hingele suunatud varjatumad ravimeetodid. Värviteraapia tõusis taas esile 19. sajandi lõpul. Edwin Babbit avaldas teose ,,The Principles of Light and Colour", kus ta esitas talle maailmakuulsuse toonud ühtse teooria, mis seostas suure hulga diagnoose kindlate värvustega.
kuid kirstluse levides hakati neid ürgseid tarkusi seostama paganlike uskumustega ning kirik pani nad keelu alla. 9. sajandil süstematiseeris Hippokratese õpetused araablastest arst avicenna. Ta kirjeldas värve nii haiguse sümptomi kui ka ravivahendina, osutades näiteks, et punane stimuleerib verejooksu, kuna kollane pärsib valu ja põletikku. 18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkõige materiaalsest maailmast ning nõudsid teaduslikelt teooriatelt nähtavaid tõestusi. Arstiteadus keskendus kehaliste vaevuste ravile, millega kaasnes kirurgia ja arstirohtude arendamine, ning selle tulemusena kadusid käibelt hingelisele ja vaimsele tervisele suunatud varjatumad ravimeetodid. Värviteraapia tõusis taas esile 19. sajandi lõpul. Edwin Babbit avaldas 1878. aastal teose "The Principles of Light and Colour" (valguse ja värvi printsiibid), kus ta esitas talle maailmakuulsuse
annaabi.ee 
