1967 valiti ta NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemikuks-tegevliikmeks. 1975-1988 oli Liimets NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna esimees. 1962. aastast alates juhendas pidevalt õpetajate uurimistöö kursusi, oli antud kursuste baasil loodud Ühiskondliku Uurimisinstituudi (ÜPUI) direktoriks selle loomises kuni oma surmani. Ta on kuulunud ka mitmete väjaannete ja ajakirjade toimetuskolleegiumitesse ning olnud mitmete teaduslepingute juhiks. Neist pikaajaliseim (1973. aastast surmani) oli koostöö Eesti Raadioga õpilaste elustiili uurimisel. 1987. aastal kujunes ta õpetajate kongressi ja sellest lähtunud Eesit kooliuuendusliikumise vaimseks ning ideeliseks juhiks. 1975. aastast siirdus Heino Liimets Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (praegune Tallinna Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana (A.Liimets 1998).
(A. Liimets 1998) "1967 valiti Ta NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemikuks- tegevliikmeks. 1975-1988 oli NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna esimees. 1962. aastast juhendas pidevalt õpetajate uurimistöö kursusi, oli antud kursuste baasil loodud Ühiskondliku Uurimisinstituudi (ÜPUI) direktoriks selle loomisest (1972) kuni oma surmani." (A. Liimets 1998:10) Ta on kuulunud ka mitmete väjaannete ja ajakirjade toimetuskolleegiumitesse ning olnud mitmete teaduslepingute juhiks. Neist pikaajaliseim (1973. aastast surmani) oli koostöö Eesti Raadioga õpilaste elustiili uurimisel. 1987. aastal kujunes Ta õpetajate kongressi ja sellest lähtunud Eesit kooliuuendusliikumise vaimseks ning ideeliseks juhiks. (A. Liimets 1998) "1975. aastast siirdus Heino Liimets Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (praegune Tallinna Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana." (A
annaabi.ee 
